Analüütik: sentide eest nagu ei saakski midagi

Eesti konjunktuuriinstituudi direktori Marje Josingu sõnul on tarbijal raske vahet teha, kui suuresti mõjutab hinnatõusu maailmaturg ja mil määral kohalike hindade ümardamine.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Eesti konjunktuuriinstituudi direktor Marje Josing leiab, et kuigi suur osa mullusest hinnatõusust tuleb maailmaturu muudatustest, on selles märkimisväärne osa ka hindade ümardamisel.

Majandusanalüütik hoiatab, et kiiret kallinemist tarbijad alla ei neela ja liiga julgelt hinda kergitavatel ettevõtjatel võib kahaneda müügimaht.

Marje Josing, Eesti ei olnud mullu Euroopa Liidu kõige kiirema hinnatõusuga riik, kuid nimekirja ülaotsas ikkagi. Kui suurt osa mängib elukalliduse kasvus ümardamine? Arvati ju juba enne euro tulekut, et tass kohvi ning teised tavapäraselt ümarate hindadega kaubad ja teenused hakkavad rahareformi järel rohkem maksma.

Inimeste emotsioonidele ja rahakotile mõjub ümardamine halvasti, sest tarbija märkab hinnatõusu ikka igapäevaste ostude juures. Televiisorit soetame ju harva ega oska selle hinna muutumist tähele panna. Samuti ei märka me, kui sideteenused odavnevad.

Kõiki neid asju hõlmab tarbija ostukorv, kus on üle tuhande teenuse ja kauba. Mullu kallines ostukorv aastases võrdluses viis protsenti. Inflatsioon oli küll kiire, kuid teiste Balti riikide omaga väga sarnane. Suurbritannias oli hinnatõus isegi suurem.

Mõni inimene läheb elukallidusest rääkides tigedaks ja küsib, miks lubati, et euro hinda ei tõsta, kui see on ilmselgelt tõusnud. Aga nemad ei jälgi maailmaturu hindu. Kui vaadata, mis on maailmas juhtunud energiakandjate, metallide, toidu ja muude põhitoorainete hindadega, hakkab kohe silma, et need on teinud 2011. aastal väga suure tõusu.

Kahjuks pole Eesti tooraine poolest rikas, seepärast peame palju importima — näiteks kõiki naftatooteid. Kui need on kallinenud, tõusevad teisedki hinnad.

Ka ettevõtjal on keeruline tootmist planeerida, kui ta ei tea, kui palju peab vase või kütuse eest järgmisel kuul maksma. Kõik lepingud on lühiajalised ja hinnad võivad nii tõusta kui kukkuda, seepärast ähvardavad kaotused olla päris suured.

Tarbijal on raske eristada, milline hind tõusis sellepärast, et meil tuli euro, ja mis on kallim maailmaturu mõjul. Kui kaks asja toimuvad ühel ajal, ei põhjusta üks alati teist. Jah, euro tuli, aga tuli ajal, mil maailmaturu hindades valitsesid tohutu segadus ja volatiilsus.

Kindlasti on ka euro tõttu hindu ülespoole ümardatud ja pisiasjad on kallimaks läinud. Osa ettevõtjaid püüdis upitada hindu juba enne euro tulekut, see on loomulik soov. Aga vaadates, mis on toimunud Lätis, Leedus ja Suurbritannias, kus ei ole eurot, või Soomes, kus euro on käibel olnud aastaid, aga inflatsioon oli mullu ikka üle kolme protsendi, peame tõdema, et kurja juur on mujal.

Kas hinnad on läinud ümmargusemaks kui krooni ajal?

Kindlasti on. Meie ettevõtjad ise õhutavad hoiakut, nagu ei saakski sentide eest endale midagi lubada. On psühholoogiline fenomen ümardada ülespoole: ühe, kahe või kolme euroni. Me ei anna endale aru, et üks euro on 15.6466 krooni ja vahed on seega päris suured.

Loodame, et keegi on ümardanud ka allapoole ja mõni asi, mis maksis näiteks 1.30 eurot, maksab nüüd ühe. Lootus jääb, ehkki selle mõtte üle võidakse naerda.

Kas on paratamatu, et inimesed hinnatõusu nii leplikult alla neelavad ega pööra eriti tähelepanu, kui kroonihinda pole 15,6466-ga jagatud, vaid võetud lihtsalt null lõpust ära?

Inimesed ei ole seda alla neelanud. Ostetakse odavamaid toidukaupu ja vähem ning valitakse hoolikamalt. Selle tagajärjel on sisemaine nõudlus väga depressiivne.

Tarbijad reageerivad kulutuste kokkutõmbamisega ja ettevõtja peab arvestama, et agaralt hinda tõstes kaotab ta müügimahus või tulevad konkurendid, kes suudavad pakkuda odavamat. Eestiski on näha olnud, et kui kohalik tootja on ajanud hinna väga kõrgele, tuleb müügile hoopis odavam importkaup.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles