Minu jaoks pole paremat viisi võõra kohaga tuttavaks saada kui teha seal üks jooksutiir. Seepärast katsun igale reisile, olgu töö- või eraasjus, ka tossud kaasa vedada, kui pagasipiirang ja programm vähegi võimaldavad.

Piisab paarist tunnist töökohtumiste ja õhtusöögi vahel, et linnasüdamest läbi lipata, ning juba võid sa õhtul kohalikke vaatamisväärsusi uudistavate kolleegide ees hiilata: «Keerame siit katedraali juurest paremale, lähme läbi pimeda pargi ja sellest roosa koeraga kerjusest mööda, siis saamegi otse hotelli juurde.» Nagu oleksid selles linnas tudengipõlves vähemalt kaks semestrit veetnud.