KUI KAITSEKULUDE vähendamise plaani tabas põhjendatult kriitika, hakkas Martin Helme kritiseerima kaitseministeeriumi ja lubas suurendada kaitseinvesteeringuid 300 miljoni euro võrra, kui kaitseministeeriumi bürokraatia lõpeb. Riigikaitsekomisjoni istungilt jäi mulje, et ministril on isegi juba välja valitud firmad, kellele 300-miljoniline leping anda.
Kaitseinvesteeringute suurendamises ei ole muidugi midagi halba, kui need investeeringud on läbi mõeldud ning kooskõlas kaitsevõime arendamise strateegiate ja arengukavadega. Kindlasti ei saa kaitseinvesteeringuid teha nii, et rahandusminister ja tema erakonnakaaslased valivad tuttavate firmad välja ja ütlevad siis kaitseväele, millist relvastust osta. Kui ostetavad relvasüsteemid ei toeta varem püstitatud riigikaitse eesmärke, on nende kasutegur nii heidutuses kui sõjategevuses väike ning ei maksa arvata, et meie idanaaber seda ei märka. Kõike seda ütlesid rahandusministrile kohe ka nii kaitseminister kui kaitseväelased. Mispeale tema asus neid süüdistama ebakompetentsuses.
RIIGIKAITSEGA EI MÄNGITA. Kaitsevõime arendamine peab tuginema pikaajalistele plaanidele ja erakondade vahel peab riigikaitse küsimustes valitsema konsensus. Ei saa olla nii, et kui riigikogu riigikaitsekomisjonis räägivad kõikide erakondade esindajad kaitsekulude suurendamisest, siis rahandusminister hakkab ühel päeval rääkima kaitsekulutuste vähendamisest. Samuti ei saa olla nii, et kaitsevaldkonna hanked ei arenda riigi kaitsevõimet, vaid täidavad rahandusministri ja tema erakonnakaaslaste sõprade taskuid.
Rahandusministri omavolitsemine riigikaitse valdkonnas tuleb lõpetada ja kui see ei juhtu, siis peab peaminister ütlema, et Eesti huve kahjustanud ministri tegevuse vastu on usaldus otsas.
/nginx/o/2020/09/22/13363897t1h46f9.jpg)