/nginx/o/2020/09/16/13349928t1hbc6c.jpg)
TÄNA, 17. SEPTEMBRIL tähistatakse juba teist aastat ülemaailmset patsiendiohutuse päeva, millega parandatakse inimeste teadlikkust ohutuse valdkonnas ning julgustatakse tervishoiutöötajaid ja elanikkonda rohkem tähelepanu pöörama ravi käigus ette tulla võivatele kõrvalekalletele ja ohtlikele olukordadele, mis võivad kahjustada patsiendi või tervishoiutöötaja tervist. Teeme seda ka Viljandi haiglas, kus patsientide ohutuse tagamine on prioriteet.
Ülemaailmsest statistikast selgub, et tervishoiuasutused ei ole alati just kõige turvalisemad kohad. Maailma terviseorganisatsiooni (WHO) hinnangul on kogu maailmas meditsiinilise tegevuse käigus ettetulnud vigastuste ja surmajuhtumite ohvriks langenud kümned miljonid patsiendid. Iga kümnes haiglaravil ja iga neljas ambulatoorsel ravil viibiv patsient kogeb tervishoiuteenuse osutamisega seotud kahju ning sajast hospitaliseeritud patsiendist keskeltläbi seitse võib saada haiglanakkuse. Need andmed räägivad maailma tervishoiusüsteemis toimuvast ja rõhutavad kõnealuse teema olulisust.
Eesti statistikat on keeruline välja tuua, sest veel pole üle Eesti toimivat universaalset ja süstemaatilist ohujuhtumite registreerimist, kuid hoolimata sellest, et meil on väga kõrgelt haritud arstid, suurepärase väljaõppe saanud õed ja järjest parema ettevalmistusega hooldustöötajad, võime olla kindlad, et samasuguseid juhtumeid on ka Eestis.
KÕIGI JUHTUMITE registreerimine, näiteks vale ravimi või ravimidoosi manustamine, vale diagnoosi määramine või diagnoosi hilinemine, patsiendi kukkumine haiglas viibimise ajal või patsiendi rünnak töötaja vastu, annab tervishoiuasutustele võimaluse need läbi arutada, koostada edasine tegevuskava, muuta töökorraldust ning aruteludest õppides samalaadseid juhtumeid tulevikus vältida.
Tundub ju väga lihtne: registreerime kõik juhtumid, mis kahjustasid või oleksid võinud kahjustada patsienti või töötajat, ning kui registreeritud juhtumeid ei ole, saame öelda, et oleme kõige turvalisem ja ohutum tervishoiuteenuse osutaja. Kahjuks tuleb siin arvestada organisatsioonis valitseva kultuuriga, sest kui tervishoiutöötajal pole harjumust või julgust asetleidnud juhtumitest teada anda ning ta kardab patsiendi ja lähedaste reaktsiooni, töökoha kaotust, kolleegide halvakspanu või oma pädevuse küsimärgi alla seadmist, jätab ta juhtumi pigem registreerimata, lootes, et see välja ei tule ja patsiendiga läheb kõik hästi.
KUIDAS SAAME MUUTA tervishoiuasutuste kultuuri selliseks, et me julgeksime rääkida kõigest juhtunust avameelselt ja sanktsioone kartmata?
Eriti oluline on luua organisatsioonis õhkkond, kus ei keskenduta süüdlase otsimisele, vaid eksimustest õppimisele ja lahenduste leidmisele. Selleks tuleb aga kõigist asetleidnud juhtumitest avameelselt rääkida. Kindlasti on tervishoiutöötajal raske tunnistada seda, mis tingis ohtliku olukorra, ja kuidagi ei lihtsusta rääkimist ka teadmine, et see ei juhtunud tahtlikult, vaid paljude halbade juhuste kokkusattumise tõttu. Seetõttu on ühised avameelsed arutelud ainuõige viis välja selgitada, miks üht- või teistmoodi juhtus ja kuidas saaks tööprotsessi muuta nii, et sama ei juhtuks uuesti.
Kahjuks ei ole veel rakendunud pikalt planeerimisel olnud patsiendikindlustuse seadus, mille vajalikkuse üle on kaua arutletud. Patsiendikindlustuse seadus, mille üks eesmärke peaks olema meditsiinitöötaja ja raviasutuse rahalise vastutuse vähendamine, aitaks samuti liikuda avatuma töökultuuri poole. See julgustab raviasutusi välditavate ravivigadega senisest veelgi rohkem tegelema ja vähendab tervishoiuteenuse osutajate hirmu, et iga ravivea tunnistamine võib tähendada asutusele märkimisväärse rahalise kulu riski.
OLULINE ROLL JUHTUMITE ennetamisel on ka patsientidel ja nende lähedastel. Nemad peaksid kõike, mis arusaamatuks jäi, kohe arstilt või õelt üle küsima ning sekkuma alati, kui tundub, et midagi toimub tavapärasest teisiti või ei jagata haigusseisundi kohta piisavalt infot. Samuti on tähtis anda oma tervise kohta põhjalik ülevaade, sest kui abivajaja kõigist oma kaebustest ei räägi, võib jääda mõni oluline tegur tähelepanuta. Seega on ka patsiendid tähtsad meeskonnaliikmed ohujuhtumite ennetamisel. Soovime tervishoiutöötajatena ju väga, et patsient saaks haiglast oma tervisemurega abi, mitte seda, et põhihaigusele lisanduks veel mõni tervisekahjustus. Seetõttu jääb vaid üle loota, et tulevikus kohendatakse ka Eesti tervishoiu rahastussüsteemi, et oleks suurem võimalus tagada ravi järjepidevus ja veel inimesekesksem käsitlus ning patsientidel ja nende lähedastel oleks senisest rohkem võimalusi kaasa rääkida oma ravi eesmärkide seadmisel ja raviplaanide koostamisel.
Teeme Viljandi haiglas kõik selleks, et siin oleks turvaline nii patsientidel kui töötajatel. Oleme alustanud regulaarseid juhtumite arutelu koosolekuid, mille tulemusena muudame nii töökeskkonda kui tööprotsesse turvalisemaks ja ohutumaks. Lisaks võtame veel sel aastal kasutusele ohujuhtumite registreerimise infosüsteemi ning julgustame kõiki töötajaid olema avatumad ja üksteist toetavamad, et ei tekiks valehäbi juhtumite avalikustamisel. Samuti ootame patsientidelt tagasisidet ja ettepanekuid. Kindlasti näeme selles vallas edaspidi suurt rolli ja koostööd äsja loodud Viljandi haigla patsientide nõukojaga.
Seega: me kõik saame anda oma tegevusega panuse, et meie haigla keskkond muutuks senisest veelgi turvalisemaks.