Lugejakiri ⟩ Ei saa mitte vaiki olla

Valentine Alvre, viljandlane Foto: Erakogu

Kirjutasin Sakala toimetusse viimati 2014. aasta detsembris. See lugu ilmus pealkirjaga «Tõde ja tunnetus». Otsustasin, et enam ei saada lehele oma arvamusavaldusi, sest alati tuleb neid läbi suruda – avaldamine sõltub arvamustoimetaja otsusest.

Nüüd 12. septembril Sakalas ilmunud «Vaba mõtet» lugedes tundsin aga, et ei saa enam vaiki olla. Eaka inimesena leidsin selles palju vasturääkivusi.

Kirjutaja, kes mitmel korral kinnitab, et Jumalat ei ole olemas, paneb ta ometi oma loo pealkirja. (Muide, mina ei tea, kes on tõestanud, et Jumalat pole.) Kirjutaja ei tea pukis olevate ministrite nimesid, ometi pahandab ta, et on üksikud sitapead (!), kes otsustavad, keda ja kuidas armastada tohime. Kes konkreetselt? Üllatab samuti, kui kergelt käib tal suurte riikide presidentide arvustamine. Peab tõeliselt tark olema, et mõista nende rolli inimese häbiväärseks loomaliigiks muutmise protsessis.

Sõnavabadus on ajakirjanike privileeg. Kas see lugu teeb kirjutajale au? Üks on kindel: see riivab sügavalt Jumalasse uskuvate inimeste, mitte loomade tundeid. Jumal ei ole pilvepiiril istuv habetunud muinasjututegelane. Ta on kogu loodu looja, kõike teadev, kõikjal viibiv vaim, kes on andnud inimkonnale juhised õigeks elamiseks. Inimene on need kahjuks väärastanud. Kristlased on palumas Jumala armu ja kannatlikkust, et inimestel oleks veel aega meelt parandada, mõelda, mida ja kuidas rääkida asjadest, mida nad ei tea, vaid arvavad teadvat. Tasuks mõtiskleda, miks veel XXI sajandil on nii palju Jumalasse uskujaid.