Vaba mõte ⟩ Andis jumal püssi

Ajakirjanikuna pole seda ehk mõistlik öelda, aga olen üle keskmise poliitikakauge inimene. Samas, mis ajakirjanik mina nüüd olen, eks. Nagu iga mõtlev isend vaatan küll teinekord õhtul «Aktuaalset kaamerat» või lükkan nutitelefonis näpuga üle Postimehe veebikülje ja sellega asi piirdub. Te võite mul näpud sahtli vahele panna ja nõuda kõigi parasjagu pukis olevate ministrite nimesid, aga ma ei ütle. Lihtsalt sellepärast, et ma ei tea neid, pagan võtaks. See ei tähenda, et mul puuduksid sotsiaalne närv ja empaatiavõime. Ma armastan inimesi. Aga mulle ei meeldi, kuhu nad lähevad. Laske, ma seletan.

Kindlasti on lugejate seas neid, kes usuvad siiralt, et inimene on looduse kroon. Võiks ju siinkohal joone tõmmata ja öelda, et neil pole mõtet mu heietusi lugeda. Aga tühja kah, andku minna. Nimelt arvan mina, et oleme liigina sama armastusväärsed kui võõra arbuusi peal tantsu vihtuvad varasügisesed herilased. Jah, ma annan endale aru, et niisugune võrdlus on tolle putuka suhtes ebaaus, aga jäägu see minu südametunnistusele.

Kui võtta planeedi Maa lugu ja suruda see tunni sisse, siis jagub inimkonnale seal ruumi vahest sekundi jagu. See sekund on olnud aga tõeliselt tegus. Ja mitte heas mõttes. Vaevalt et keegi viitsib kokku lugeda, mitu sõda oleme selle jooksul maha pidada jõudnud, aga kindlasti on neid parasjagu nii palju, et pedagoogidel oleks, mida ajalootunnis õpetada. Saate aru, inimkonna ajalugu koosneb sõdadest. Kui meil poleks kokkupõrkeid, kus sajad tuhanded inimesed mingi maha joonistatud mõttelise ruudu pärast üksteisel soolikaid välja torkavad, poleks meid justkui olemaski. See, et me mõõkasid teritades ja püssitorusid puhastades mingilt pilvepiiril istuvalt habemikult õnnistust palume, on üldse kõrgem pilotaaž, aga las see praegu jääb.

Võiks ju öelda, et inimene on katkine ja enesehävitusele programmeeritud loomaliik. Samuti võiks lüüa käega ja osatada: teeme, mis me teeme, planeeti me hävitada ei suuda. Kui, siis ennast, ja see on meile paras. Tõetera selles muidugi on, aga tubli laadung ebaõiglust samuti.

Ma küsin teilt praegu: kas te tahaksite võtta kirve ja selle esimesele tänaval vastu astuvale inimesele kolba sisse koputada? Loodetavasti mitte. Asi on selles, et tavalisel inimesel pole nagu häda midagi. Ta elab, hingab ja armastab ning kui mõistuse vaikiv hääl puhtaks köhitud, püüab isegi kasvades paremaks saada. Aga siis on need üksikud – vabandage mu otsekohesust – sitapead, kelle me ise lubame ennast juhtima. Ja ma ei pea silmas neid õnnetuid lihtsameelseid, kes oma võimu alamate raha eest majoneesi ostmiseks kasutavad, vaid neid, kes taktikeppi haarates sisimas tunnevad, et on vähemalt samal pulgal tollesama pilvepiiril istuva habetunud muinasjututegelasega. Neid, kes otsustavad, keda ja kuidas me armastada tohime, kuhu käivad pommid ning miks pooluste sulamine on sama ebaoluline kui tapale saadetud sea kisa. Ja me ise lubame neil kuutõbistel endale täistallaga lagipähe vajutada. Miks ometi?

Jah, ma julgen öelda, et jumalat ei ole, sest muidu ei oleks neid Donald Trumpe, Vladimir Putineid ja Kim Jong-un’e, kes inimese kõige häbiväärsemaks loomaliigiks muudaksid. Aga ärge pange mind tähele – ma pole mingi ajakirjanik.