N, 8.12.2022

Kuidas korraldada midagi, kui kindel on ainult see, et midagi kindlat pole

Margus Haav
, reporter
Kuidas korraldada midagi, kui kindel on ainult see, et midagi kindlat pole
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
Koroonaviirus oli möödunud suve kõige kuulsam rahvusvaheline tegija, kes tahtis trügida igale festivalile peaesinejaks ning kõigile spordiüritustele põhistaariks.
Koroonaviirus oli möödunud suve kõige kuulsam rahvusvaheline tegija, kes tahtis trügida igale festivalile peaesinejaks ning kõigile spordiüritustele põhistaariks. Foto: Shutterstock (montaaž)

Koroonapandeemia külm hingus pööras Viljandimaa kultuuri- ja spordikalendri pea peale. Paljudele traditsioonilistele ettevõtmistele leiti uus aeg ja uus vorm, ent sisu prooviti ikka võimalikult samana hoida.

Pärimusmuusika festivali asemel tehti kaks kontserdipäeva, ümber Viljandi järve jooks korraldati 1. mai asemel 1. augustil, Suure-Jaani muusikafestival lükati paar kuud edasi. Ainult korraldajad teavad, kui palju kulus selleks närve ja unetuid öid ning kui mitu korda tuli veel eelmisel päeval otsustatu käigu pealt ümber mängida.

Kõige raskem kogemus

Viljandi üks tähtsamaid ja tuntumaid kaubamärke on pärimusmuusika festival. Tänavu ei saanud seda harjumuspärasel viisil pidada.

«Me jätsimegi festivali ära või, õigem oleks öelda, lükkasime edasi,» nentis Eesti pärimusmuusika keskuse juht Tarmo Noormaa. «Aga meil oli müüdud tuhandeid festivalipasse. Mõtlesime, kas saame passi ostnutele pakkuda mingit sündmust, mis oleks passi hinna vääriline. Mõistsime maikuus, et ei saa. Mõistsime ka, et inimesed ootavad siiski midagi ja isegi kui me midagi ei korralda, tulevad nad ikka siia oma palverännakule. Hakkasime nuputama, mida nendes tingimustes teha annab.»

Selgus, et midagi siiski annab, ja päris ilma folgidoosita muusikasõpru ei jäetud. Festivali asemel oli kaks «Pärimusa 2.0» kontserdipäeva. Ainult Eesti artistid. Programm mõlemal päeval sama, ainult publik vahetus. Reedeks müüdi 1300 ja laupäevaks 1500 pääset.

Viljandi lossimägedes korraldati pärimusmuusika festivali asemel "Pärimusa 2.0".  Paljude jaoks oli selles festivali algaastate vaimu ja jalakeerutamiseks jagus ruumi lahedalt.
Viljandi lossimägedes korraldati pärimusmuusika festivali asemel "Pärimusa 2.0".  Paljude jaoks oli selles festivali algaastate vaimu ja jalakeerutamiseks jagus ruumi lahedalt. Foto: Elmo Riig

Noormaa ei teinud saladust, et nendes oludes festivali korraldada ei olnud kergete killast. «Väga keeruline oli,» lausus ta. «Tõesti väga keeruline. Mul ei ole nii rasket kogemust vist veel olnudki. Olukord muutus põhimõtteliselt iga päev ja katsu sa teha määramatuses midagi määratavat. See on ülimalt keeruline. Pidevalt tuleb ümber mõelda ja ümber arvutada ning peab olema valmis üldse ära jätma. Selle stressiga toimetulek oli väga närvesööv kogu meeskonnale. Ehk oligi see meie ülim koolitus.»

Noormaa märkis, et eriti välismaal oli imestus suur, kui selgus, et Viljandis midagi korraldatakse. «Ütlesid, et «Mis asja, te teete festivali?! Kuidas see võimalik on? Meie pole veebruari lõpust ühelgi kontserdil käinud!». Tunne, et teeme midagi erakordset, oli samas meeltülendav.»

Kui pärimusmuusika festival on enamasti publikut kokku lugenud rohkem kui 20 000, siis «Pärimusal» käis tänavu kümme korda vähem rahvast.

«Järgmisel aastal tahame teha ikkagi festivali, see on kindel. Aga mis tingimustes, seda ei tea keegi,» lausus Noormaa. «Kui selgub, käärime käised üles ja anname endast parima.»

Säästufestival ilma allahindluseta

Suure-Jaani muusikafestivali on korraldatud aastast 1998 ja ikka enne jaanipäeva. Tänavu peeti seda 18.–23. augustini ning üles astusid vaid Eesti artistid.

«Meil oli suve hakul arutelu selleaastase festivali üle. Kaalumisel oli ka variant, et ehk ei korraldaks tänavu üldse. Lõplik otsus oli, et lükkame edasi vastavalt vabariigi valitsuse kehtestatud tingimustele ja eriolukorra nõuetele. Kaalusime kõiki suvekuid ja isegi septembrit,» rääkis peakorraldaja Aire Levand.

Plaane tuli mitu korda ümber teha. Korraldajad olid arvestanud näiteks väliskülalistega Peterburist, aga nood ei saanud tulla. Samuti sai festivali ühest kesksest ettevõtmisest, Hüpassaare päikesetõusukontserdist hoopis päikeseloojangu kontsert.

«Kava tuli suuresti ümber mängida, tööd oli päris kindlasti rohkem kui tavaliselt,» kõneles Levand. «See festival tõi korraldajatele toredaid olukordi, kus pidime väga kiiresti reageerima ja vajadusel nii mõndagi ümber mängima.»

Levand oli nõus, et närvid pandi proovile rohkem kui üks kord, ent kõikidesse tekkinud probleemidesse näis ta takkapihta suhtuvat reipalt. Publik jäi ka rahule. Muusikaõpetaja Maret Tomson kirjutas Sakalas, et kuigi kunstiline juht Andres Uibo nimetas tänavust festivali säästufestivaliks, ei olnud tehtud sisulist allahindlust esinejate ega publiku suhtes: suurejaanilased on õppinud austama ja hindama head muusikat.

Mis saab järgmisel aastal? Mõistagi ei söanda keegi seda prognoosida.

«Kui viirus vähegi lubab, siis ikka teeme festivali ja ikka õigel, jaanipäeva ajal,» ütles Levand. «Korraldajatena naersime omavahel, et sel aastal oli kõik õige: tunne oli õige, õhus oli õige lõhn ... Kõik klappis, aga festivali ei saanud teha. August oli muidugi ka väga tore, aga siiski mitte meile tavapärane aeg.»

Tohutu auditooriumiga jalgpalliturniir

Küllap ei tea paljud, et sootuks ära jäi võistlus, mis oleks Viljandi viinud Euroopa ekraanidele – Euroopa alla 17-aastaste noormeeste jalgpallimeistrivõistluste finaalturniir, mis pidi 16 riigi koondise osavõtul toimuma 21. maist 6. juunini Eestis Tallinnas, Rakveres, Haapsalus, Tartus, Otepääl, Võrus ja Viljandis ning mille mängude teleülekanded oleksid teleri ette naelutanud hinnanguliselt 10 miljonit inimest. Välja arvutati seegi, et turniirile tulijad oleksid veetnud Eestis 6700 hotelliööd.

«Kindlasti oleks see olnud Viljandi selle suve kõige suurem spordisündmus,» ütles Viljandi jalgpalliklubi Tulevik kogukonnajuht Marek Tiits. «Tribüünile oleks see toonud 1000 inimest kindlasti, aga vaadatavust Euroopas oleksime mõõtnud tõepoolest miljonites.»

Viljandis pidi esialgse info kohaselt olema neli kohtumist. Korraldajate hinnangul oli linn suurturniiriks põhimõtteliselt valmis.

«Mingil hetkel oli meil staadionil plaanis muru vahetada, kuid selgus, et muru on täiesti korralik ja vajab lihtsalt süvahooldust. See tehti ära ja kui suve algul Premium-liiga koroonapaus läbi sai, selgus, et kohalikud mehed olid teinud asja südamega: see muru polnud kunagi nii hea olnud, isegi mitte pärast mahapanekut,» rääkis Tiits. «Jalgpalliliidu inimesed tunnistasid ka, et see on praegu üks Eesti parimaid.»

Kui pärimusmuusika sõbrad said kahel päeval kaks ühesugust kontserti, siis spordisõpradele anti Viljandi järve jooksul samuti kaks starti.

 
Kui pärimusmuusika sõbrad said kahel päeval kaks ühesugust kontserti, siis spordisõpradele anti Viljandi järve jooksul samuti kaks starti.  Foto: Elmo Riig

Kui nii mõnedki kevadesse ja varasuvesse plaanitud ettevõtmised sai teoks teha suve lõpu poole, siis selle turniiri puhul ei tulnud edasilükkamine isegi jutuks. «Oli lihtsalt nii meeletult eeltööd tehtud ning kui pandeemia alguses jäeti kohe esimese asjana ära Euroopa meistrivõistluste finaalturniir, oli momentaanselt selge, et ei saa toimuda ka noorteturniir,» selgitas Tiits. «Ärajäämise otsus tuli juba märtsis üsna kohe pärast maailmas eriolukorra kehtestamist. Edasilükkamine oleks tähendanud kõigi kalendrite sassiajamist. Transpordiprobleemid samuti. Kuidagi poleks olnud võimalik garanteerida, kas ja kuidas meeskonnad kohale jõuavad: piirid olid kinni, lennukid ei lennanud ja polnud mingit teadmist, millal see kõik lõpeb.»

Viljandi Tulevik jättis ära ka traditsioonilise perepäeva, mida oli mullu pidanud suurejoonelisemalt kui varem. «Tegime siis oma väravad ja südamed linnarahvale lahti ning 1600 inimest käis päeva jooksul läbi,» meenutas Tiits. «Tore ettevõtmine oli, kavatsesime seda tänavu kindlasti korrata. Esialgu oli see plaanis 22. augustil, aga sellele eelnes Viljandi Hesburgeris koroonaviiruse avastamise juhtum ja see tegi valvsaks. Lükkasime päeva edasi 12. septembri peale, ja siis tuli vahele Nõmme Kalju pauk.»

Klubi juhtkond otsustas ühehäälselt perepäeva ära jätta, et mitte võtta ainsatki riski, mis võiks viia uue viirusekolde tekkimiseni. Ära jäi ka firmade turniir. «Osalejad arvasid, et väga äge asi küll, aga nad ei ole praeguses olukorras nõus saatma oma töötajaid jalgpalliväljakule päev otsa üksteise otsas nühkima.»

Mis saab ikkagi sellest noormeeste finaalturniirist ning võimalusest saada Viljandi miljonitesse ekraanidesse? On ehk tuleval aastal lootust?

«Ei. See rong on läinud. Sellised suurturniirid on aastate kaupa ette ära jaotatud nii nagu olümpialinnadki,» märkis Tiits mõrult. «Mis seal teha. Viljandi oleks saanud küll kõvasti pilti ja kohalik ettevõtlus oleks saanud samuti oma osa, aga läks nagu läks.»

Kaks stardipauku kolm kuud hiljem

1. augustile lükatud 91. ümber Viljandi järve jooksul kõlas kaks stardipauku: kell 12 ja kell 15. Tänavune suurjooks erines kõikidest varasematest aga veel mitmel muulgi moel. Publikut näiteks ei lubatud staadionile.

Peakorraldaja Mati Jürisson ütles, et jooksu ärajätmist isegi ei arutatud ja olukorral hoiti pingsalt silma peal. «Väga keeruline oli, tuli täita paljusid nõudeid. Enne avaliku ürituse loa saamist arutasime asja terviseameti, politsei, päästeameti, turvafirma ja linnavalitsuse esindajatega. Kaks starti tegime, et rahvast võimalikult palju hajutada. Kõige sellega toime tulla oli keeruline. Isegi parklad olid eri startidesse minejatele erinevad. Stardikoridorid olid laiemad. Kõik korraldajad kandsid kaitsekindaid, mask ei olnud kohustuslik.»

Kui välja arvata vahejuhtum ühe läti sportlasega, kes kadus rajalt ära ja keda otsiti isegi politsei abiga, ei juhtunud midagi kurioosset. Lätlane ilmus pealegi samuti lõpuks välja. Selgus, et ta oli rajaga väga põhjalikult eksinud ning kui oli sellest aru saanud, siis endale lihtsalt takso järele kutsunud.

«Eripärane oli veel see, et pärast jooksu tuli meile palju tänu. Selle eest, et me jooksu ikka korraldasime,» ütles Jürisson. «Staadionimelust tunti küll puudust – me ei organiseerinud muusikat ja vürtsi juurde andev show-element oli üldse puudu.»

Mõeldes järgmise aasta peale, nentis Jürisson, et eks tule asja rahulikult võtta. «Peame nõu ja vaatame, aga küllap hakkame novembris uue jooksu korraldamisega tegelema. Milline see tuleb, sõltub sellest, mida aeg toob. Aga me tahame jooksu teha ikkagi 1. mail, nii nagu see olema peaks.»

Numbrimaagia

Ugala teatri avalike suhete juht Mari Nurk kinnitas, et eelmisel, 100. hooajal jäi Ugalas 12. märtsist, mil Eestis eriolukord kehtestati, ära täpselt 100 etendust. Kui ärajäänud etendustele leidis teater asendused sügiseks, siis pikemaks ajaks lükkus edasi loomingulise juhi Tanel Jonase lavastuse «Neli rüütlit» publiku ette jõudmine. Selle lavastuse plaanib teater välja tuua järgmisel suvel.

«Etendusi on Ugala andnud aga juba 7. augustist, kui väikeses saalis esietendus suvelavastus «Katkuhaud». See pidi algul lavale jõudma hoopis Koidu seltsimajas,» rääkis Nurk. «Plaanimuudatusi ja mängukava kohendamist tõi tänavune eriline kevad veelgi.»

Uus hooaeg avatakse täna, 12. septembril. 101. hooaja avalavastusena esietendub komöödia «Võrku püütud».

Märksõnad
Tagasi üles