Jakob Rosin: kuidas korraldada ligipääsetavat kultuuri?

Erivajadusega tudengid peavad kõrghariduse omandamiseks rohkem pingutama ning üheks murekohaks on ligipääsetavus. Foto on illustreeriv. FOTO: Wernimages

KUJUTLE, ET oled läinud teatrisse lavastust vaatama. Saal hämardub, inimesed ümberringi jäävad rahulikuks. Magus ­ootusärevus täidab hinge … Ning siis tulevad näitlejad lavale ja on täiesti vait. Suud liiguvad, aga häält ei tule. Aeg-ajalt nad kõnnivad, žestikuleerivad, kuid kõik on vait. Pärast etendust loed lehest, et kõik oli suurepärane. Milline sõnaseadmise oskus! Vapustav hääletämber! Ja «Küll see vanamees teeb ikka naljakat häält!».

Või lähed näiteks tantsupeole. Jällegi, rahvas sumiseb, teadustaja kuulutab peo algust. Sünnib muusika, aga platsil ei ole mitte kedagi. Truppe ja rühmi juhatatakse sisse ja välja, ent plats on inimtühi. Muusika on küll tore, aga lubati ju tantsupidu! Kodus loed lehest imelistest tantsumustritest, südamlikust jutustusest, tantsu valatud Eesti looduse ilust ja ... «Oh! See Mulgi muster!».

TÕENÄOLISELT TULEVAD need näited tuttavad ette vaid neile lugejaile, kes oma puude tõttu ei näe või ei kuule. Ja meile ei ole see üldse mitte «Lähme kinnisilmi kinno» tüüpi lõbus ühekordne eksperiment, vaid üpriski sage ja kurb reaalsus.

Ehkki Eestist leiab aina enam näiteid ligipääsetavatest ettevõtmistest – kirjutus- ja kirjeldustõlkega teatrietendused, ligipääsetav laulu- ja tantsupidu, kirjeldatud UEFA jalgpalli karikamängud –, jääb suur osa kultuurist puudega inimesele kättesaamatuks. Millised riided olid seljas Eesti filmi- ja teleauhindade (EFTA) galat juhtinud Tõnis Niinemetsal? Kas laval käteldi? Millest nad seal ­EFTA-l õigupoolest üldse rääkisid? Pole teada, sest gala teleülekandel polnud kahjuks ei kirjeldustõlget ega subtiitreid. Samasugust nõutust võib nentida paljude suursündmuste puhul: ralli meistrivõistluste teleülekanded, Viljandi pärimusmuusika festival, lugematud kontserdid lauluväljakul, suveteatrite lavastused Tartus, Pärnus, Kuressaares, Räpinas, Nuustakul ...

Aga aitab nüüd hädaldamisest. Mida me saame siis ära teha?

ÕIGUPOOLEST ALGAB ligipääsetava kultuuriürituse korraldus, loo sa soos väikest kodukontserti või mitmepäevast festivali, teadlikust meeskonnast, kes ootab oma üritusele päriselt ka kõiki. Mitte ainult neid, kes tulevad autoga, saavad kõndida ning kuulevad ja näevad kõikjale. Sest ligipääsetava kultuurielamuse loomiseks on vaja valida hea asupaik, mõelda ligipääsetavust parandavatele lahendustele ning jälgida, et kogu kommunikatsioon toimiks nii, et see jõuab kõigini.

Selle kõige juures on musttuhat pisidetaili alates sellest, kas publikule mõeldud tribüün kannatab ratastooli raskust, kuni selleni, kuhu me paigutame viipekeele tõlki näitava videomulli veebiülekande pildiplaanis. Ja need on asjad, mida saab edukalt teha vaid siis, kui ligipääsetavus on südames ürituse algusest peale. Vastupidi levinud mustrile, et idee üritus ligipääsetavaks muuta tuleb vähem kui kuu enne selle toimumist. Siis on kahjuks juba hilja. Täpselt nagu oleks hilja hakata suure festivali evakuatsiooni ja päästeplaane korraldama nädal enne üritust ning esimesel päeval paluda vabandust: «Jah, tõepoolest. Läks kuidagi nii, et WC-d jäid tellimata. Me ka alles õpime.»

OTSE LOOMULIKULT ei pea ürituse korraldaja olema järsku ekspert kõigi puudeliikide vallas ning ligipääsetavust tühjast kohast võluma. Täpselt samuti, nagu tehakse koostööd päästeameti, toitlustussektori, logistikute ja meediakommunikatsiooni meeskondadega, tuleb ürituse tuumiktiimi leida ligipääsetavuse eksperdid, kes teavad täpselt, mida on vaja, et üritus oma levinud reklaamlauset «Tulge kõik!» kuidagi õigustaks.

Mida siis vaja on? Jookseme kiiresti läbi põhilised punktid.

Iga üritus on erinev ning ühe puu ega puudega siin lüüa ei saa. Aga kui keegi kusagil midagi tarka või huvitavat räägib, peaksid kohal olema ka viipekeele ja kirjutustõlgid. Viipekeele tõlgi ülesanne on nii jutt kui muusika tõlkida kuulmispuudega inimestele arusaadavasse viipekeelde. Kirjutustõlgi ülesanne on sisuliselt üritusele reaalajas subtiitreid kirjutada, et vaegkuuljad samuti kõigest osa saaksid. Kui midagi näidatakse, on vaja ka kirjeldustõlki, kes nägemispuudega inimestele toimuvat kirjeldaks.

Ehkki need tööd võivad esmapilgul tunduda lihtsana, on kõigil vaja teha väga palju eeltööd. Viipekeele tõlk peab teadma, millest räägitakse, et ta oskaks end võimalikeks keerulisteks sõnadeks ette valmistada. Tõlgid õpivad laulusõnad pähe, kuulavad muusikat ja loovad viiped, sest eesti viipekeel erineb lauseehituselt meie tavakeelest. Kirjeldustõlk peab teadma, mis kohe juhtuma hakkab, oskamaks sõnu paika seada, et kõik oluline kirjeldatud saaks.

TULEB TAGADA piisavalt abistajaid, kes aitaksid liikumis- või nägemispuudega inimesi. Tuleb veenduda, et kõik toimib ka tehniliselt, ning jälgida, et kogu kommunikatsioon pressiteadetest kavalehtedeni välja peaks silmas kõiki puudeliike ja oleks kõigile kättesaadav algusest peale.

Tegelikult ei taha ma siin kirjutada juhendit, kuidas luua üht ligipääsetavat üritust. Tulge parem küsige meie käest enne korraldama hakkamist. Me räägime hea meelega ja soovime vaid näidata, et ligipääsetavus on tänapäeval sama tähtis kui mis tahes muu ürituse korraldamise osa. Tänu rõhu asetamisele ligipääsetavusele saavad lavastusest, kontserdist, festivalist, kunstinäitusest, konverentsist või matkast osa kõik ja tõepoolest kõik. Praktika näitab, et kui ettevõtmine on ligipääsetav, ei paranda see kogemust mitte ainult puudega osalejal, vaid annab kasu kõikidele. Kohtasin hiljuti täiesti hea nägemisega televaatajat, kes oli juhtunud kuulma tantsupeo kirjeldustõlkega teleülekannet. Ta oli rõõmus, sest oli oma sõnutsi saanud esimest korda aru, mida tantsudega täpselt mõeldakse ja öelda tahetakse, ning leidis, et see annab peole palju juurde. Mitmegi teise ürituse puhul on juhtunud, et kuuljad osalejad tulevad tänama kirjutustõlke, sest subtiitritega olevat suurtes kajavates saalides hulga lihtsam esinejat kuulata.

Neid näiteid võib tuua veel, tähtis on aga teada, et kui luuakse tore pidu tõepoolest kõigile inimestele, tuleb sellest üks igavesti vägev simman, kus tõesti kõigil on hea ja lõbus olla.

08.09.2020 10.09.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto