Oravate kibekiire aeg

Seda vilgast ja kohati isegi tormakat pisi­imetajat on paljud kohanud parkides, kus ta laseb end segamatult jälgida, kuid tema põliskodu on siiski mets. Foto: Karl Adami

Olen viimasel paaril nädalal käinud õhtuti kodumetsas. Et suurem osa suvelinde on noka lõunasse seadnud, seisavad uhked igihaljad männid ja kuused suuresti vaikuses. Kaskedele on aga ilmunud esimesed kollased lehed.

Enamasti olen ma neil retkedel kaasas kandnud fotoseadmeidki, kuid ühel maheda tuulega õhtul jätsin kaamera nimme koju. Nii nagu ikka: just säärastel juhtudel õnnestub mul silmata kordumatut.

Veidi enne loojangut kuulsin pimenevas metsatukas krabinat. Oravad kihutasid mööda männitüvesid. Üks neist pikksabadest laskus aga minu ees lehti langetavate mustikapuhmaste keskele, haaras priske sinipõskse marja käpakeste vahele ja asus seda isukalt mugima. See väike näriline võttis hilissuvest viimast ning küllap oli ta teadlik, et mustikaaega ei jagu enam kauaks ja sahvris ei taha need isuäratavad marjad hästi säilida. Tundus, et ta oli veel noor ega lasknud end minu kohalolekust kuigivõrd häirida. Küll jättis ta iga minu liigutuse peale matsutamise pooleli, et olukorda hinnata.