Farištamo Eller: prügi pole minu, aga planeet on mu kodu

Farištamo Eller, pianist Foto: Erakogu

VILJANDI ON IMEILUS linn, imearmas linn, ligitõmbav linn, kultuurne linn, roheline linn, sõbralik linn ja enamasti ka puhas linn. Ja kes see muu ikka linna ilusaks teeb kui mitte selle elanikud ise.

Rõõmustasin, et Viljandissegi on siia-sinna kõnniteedele kanalisatsioonikaevude juurde ilmunud ühest Prantsusmaa väikelinnast alguse saanud ja mitmel pool maailmas juba mõnda aega populaarsust kogunud tänavajoonistused, millel on suitsukoniga keelumärk. Tegemist on kampaaniaga «Meri algab siit» ning siin on neil joonistustel tekst «Viljandi järv algab siit». Mõeldud on need pildid ikka selleks, et mõistaksime: koni koht ei ole tänaval ega kanalisatsioonikaevus, kuhu see vihmaga jõuab. Täpselt samuti pole koni koht tänaval, kõnniteel, parklas, rannas, välikohvikus ja kodumajade ees. Selle koht on prügikastis ja ainult seal.

MA ISE EI OLNUDKI suitsukonisid väga palju maas vedelemas näinud ja tundus, et see mure meid siin Viljandimaal ei puuduta. Siis aga võtsin ühel kaunil hommikul kätte ja lõin kaasa maailmakoristuspäeva tiimi üleskutses võtta veerand tundi oma ajast ja korjata selle jooksul maast üles konisid. Läksin oma kahe väikese lapsega õue ning kõndisin Paala järveni ja pärast tagasi koju. Uskumatu, aga selle ajaga kogusin 175 koni. Tunnistan üles, et osa konisid jäi minust maha, sest vahepeal tahtsid lapsed palju tähelepanu, vahepeal tulid töökõned ...

Kui võtta eesmärgiks konisid näha, siis näeb ka. Neid oli tõepoolest kõikjal. Varem olin lihtsalt mõnusalt ja mugavalt prügipime olnud. Vähemalt sigaretikonide suhtes. Kes teab, mida ma veel ei märka.

Ja kui te nüüd küsite, kuidas neid konisid korjata, sest see on ju nii rõve, siis vastan: ikka kinnastega! Loomulikult sellistega, mille saab pärast ära pesta, mitte kummikinnastega. Konid saab panna mingisse kotikesse ja pärast selle kotikese prügikasti.

Aga mitte suvalisse prügikasti. Meie linnaruumis on palju niisuguseid prügikaste, millel pole kaant peal, ja nende puhul on võimalik, et see kerge kotike satub tagasi keskkonda reostama: linnud võivad selle välja kiskuda ja kellegi pahatahtlik käsi võib prügikasti ümber lükata.

TEINE OLULINE, võib-olla isegi veel olulisem küsimus on, miks. Miks pean mina, kes ma ju ei reosta loodust, minema välja koristama? Ja veel suitsukonisid?! Need ju haisevad! Ja pärast, kui ma need näiteks omaenda maja juurde konteinerisse panen, ma ju ise maksan prügiveo eest?

Selle peale on teadjamad inimesed minu eest öelnud: see pole küll minu prügi, aga see on minu kodu, minu planeet ja seetõttu on ka minu asi seda koristada. Sest ma ju tahan, et ma ise ja mu lapsed elaks puhtal planeedil. Ja tõesti, iga koni loeb ning asi pole ainult esteetikas.

Maailmakoristuse Eesti tiimi materjale lugedes ja teemat lähemalt uurides selgub mitu ehmatavat tõsiasja. Näiteks et maailma kõige suurem prügiprobleem ei ole mitte plastkõrred ja -pudelid, vaid just suitsukonid, mis bioloogiliselt ei lagune. Lisaks kurb fakt, et Tallinnast Läänemerre jõudvast prügist arvuliselt ligi poole moodustavad just need: need satuvad kanalisatsiooni ja sealt otse merre. Seejuures tuleb silmas pidada, et maailmas suitsetatakse igal aastal kuus triljonit sigaretti.

Peale vee reostamise (üks sigaretikoni võib mürgitada kuni 1000 liitrit vett) tuleb silmas pidada, et loomad ja linnud on valimatud sööjad ning see tähendab, et nad ei suuda vahet teha toidul ning plastjäätmetel ja suitsukonidel. Suitsukonid võivad nad kas lämmatada või mürgitada: üks sigaret sisaldab vähemalt 4000 erinevat kemikaali, neist umbes 50 on kantsero­geensed. Varem või hiljem jõuavad konid tagasi meie toiduahelasse, tagasi meie juurde, meie kehasse. Vee kaudu, mida joome, taimede ja loomade kaudu, keda sööme.

Seda kõike silmas pidades ei jäägi mul midagi muud üle kui minna konisid üles korjama. Mitte seepärast, et ma ise oleksin need maha visanud, vaid seepärast, et ma hoolin sellest, millises maailmas ma elan. Loomulikult oleks tore, kui suitsetajad mõtleks rohkem sellele, mida ja kus nad teevad, ega loobiks konisid maha, aga muuta saab üksnes iseennast ja iseenda käitumist. Ning küll siis ka maailm pisitasa muutub ja järele tuleb.

Järgmine maailmakoristuspäev on juba üsna varsti, 19. septembril, ning sellel osaleb üle 180 riigi. Seda pisikesest Eestist alguse saanud üht maailma suurimat kodanikualgatust juhitakse siitsamast meie koduriigist ning eelmisel aastal osales sellel kümneid tuhandeid eestlasi. Miks ei võiks sellel osaleda ka sina?