Triinu Tints: leinaga õpitakse koos elama
IGA PÄEV SUREB inimesi. Suremine on sama loomulik protsess nagu sündimine. Aga on situatsioone, kus surm ei tundu loomulik. Üks kõige valusamaid ja keerulisemaid olukordi, millega inimhing hakkama peab saama, on lapse surm, oma lapse surm. See jätab emale, isale, õdedele, vendadele, vanavanematele ja teistele lähedastele sügava jälje, mille mõju püsib aastaid ning millega elama harjumiseks läheb kaua aega. Lapse surm võib põhjustada komplitseeritud leina.
Meie ühiskond survestab meid kaotusest üle ja leinast jagu saama. Rasketest teemadest ei taheta rääkida, tunnete väljanäitamist peetakse nõrkuse märgiks. Inimesed pelgavad leina. Tegelikult on leinamine aga tervenemisprotsess, mille läbielamine on vajalik ja mis toob leevendust. Earl Grollman on öelnud: «Lein ei ole häire, haigus ega nõrkuse märk. See on emotsionaalne, füüsiline ja spirituaalne vajadus, hind, mida maksame armastuse eest. Leina ainus ravi on leinamine.»
Leinal on faasid, millega kaasnevad psühholoogilised reaktsioonid. Need on ühtaegu universaalsed ja samas väga individuaalsed. Iga inimene kogeb leina erinevalt, vastavalt oma elukogemusele ja vastuvõtlikkusele. Lein on mõjutatud mitmest tegurist: surma põhjusest, suhetest ja seotusest surnuga, leinaja isiksusest, elukogemusest ja toimetulekuvõimest ning sotsiaalsetest teguritest, näiteks kultuuritaustast.
LEINAL ON STAADIUMID ning esimene staadium, mis leinaga kaasneb, on šokk ja mitteuskumine. See on ebareaalsuse tunne, mõte, et juhtunu ei saa olla võimalik. See kaitseb inimese psüühikat ja võimaldab toimunut vastu võtta sammhaaval. Juhtunu ja kaotus muutuvad tõelisemaks mõne aja pärast, lahkunuga hüvastijätmise järel, kui lepitakse kaotuse tegelikkusega. Sellest faasist edasi algab tervenemisprotsess, mida tihtipeale ei teadvustata.
Teine leinastaadium on viha, mida võidakse tunda nii enda kui kaotatu vastu, ning sellel ei pea olema loogilist seletust. Viha taga peidab end valu.
Edasi võib tulla kauplemine, kui mõeldakse palju sellest, mida oleks pidanud tegema või mida ei oleks tohtinud teha. Tihtipeale käivad kauplemisega kaasas sügav süütunne ja enesesüüdistamine, millel aga ei pruugi olla mingit alust. Süüditundmine ei tähenda süüdiolekut.
Järgmist faasi nimetatakse depressioonifaasiks. See võimaldab kaotuse sügavuti läbi mõelda ja kurbust kogeda. Sealt edasi tuleb leppimine, lahenduse leidmine, lähedaseta elama õppimine.
Neid viit staadiumi ja nimetatud järjekorras ei läbi igaüks. Kindlasti tasub meeles pidada, et leinaprotsessi läbimine võtab kaua aega, mille jooksul võivad ilmneda tagasilöögid. Leinal ei ole algust ega lõppu, sellega lihtsalt õpitakse koos elama.
Raseduse katkemine, surnultsünd, lapse surm esimeste elupäevade ajal või pisut vanemas eas – vanematele ei ole leina pikkus ja sügavus seoses lapse vanusega. Koos lapse surmaga kaob unistatud ja loodetud tulevik, pere leinab nii seda, mis oleks võinud olla, kui ka seda, mille ta kaotas. Kui vanemad kaotavad lapse, leinavad nad ka oma kadunud tulevikku. Vanemlik lein puudutab vanemaks olemise iga aspekti.
KUIGI NII EMAD KUI ISAD leinavad säärase tragöödia korral sügavalt, teevad nad seda erinevalt ning seetõttu on väga tähtis, et üks annab teisele loa leinata vastavalt tema vajadustele. Suhtes olles hoolitakse teineteisest, ent kui peres sureb laps, võib lein osutuda sedavõrd kõikehõlmavaks, et ollakse võimetud teineteisele toetust ja abi pakkuma.
Emad ja isad leinavad erinevalt, nende rollid on erinevad, nad väljendavad oma emotsioone erinevalt ja see omakorda võib tekitada nendevahelises suhtes konflikte. Mõnikord raskendavad leina ka pere teised probleemid, näiteks raha- või suhtemured. Et surmaga kaasnevad tugevad tunded, võib nende väljendamine olla komplitseeritud.
Uuringutega on välja tulnud, et emadele toob lapse surm kaasa väga intensiivsed ja kauakestvad leinareaktsioonid. Lapse surmaga kaotab ema osa endast, sest laps on osa tema identiteedist. Samas ei teadvustata tihti, et leina elavad läbi ka mehed, ja seetõttu võivad mehed tunda end unustatud leinajana. Mees võib ise oma vajadused alla suruda ja seda võib teha ühiskond. Leinavate meeste tunded on sageli tähelepanuta jäetud. Lähedaste ootus on, et mees oleks tugev ja naisele toeks ning lõpetaks oma leinaprotsessi kiirelt. On justkui kirjutamata reegel, et isadelt eeldatakse tugevust, partneri toetamist ja oma tunnete varjamist, samal ajal kui emad võivad nutta ja oma tundeid välja näidata.
Lähedased ei pruugi osata leinavatele vanematele tuge pakkuda. Leinavad vanemad vajavad teadmist, et nende jaoks ollakse olemas ja neist hoolitakse. Et leinal ei ole algust ega lõppu ning muutuvad vaid selle väljendusviis ja intensiivsus, on lähedaste olemasolu ja toetus olulised ka hiljem, aasta või rohkem pärast juhtunut.
Selleks et leinaga hakkama saada, on hea teada mõningaid eneseabimeetodeid. Iga lein on unikaalne ja seepärast võib olla abiks endale sobivate toimetulekuviiside väljaselgitamine.
IGATSUST ON VÕIMALIK leevendada seda väljendades ja seetõttu on üks toimetulekumeetod kirjutamine. Veel võib abiks olla, kui saad suhelda kellegagi, kes on olnud samas olukorras. Samas olukorras olnud inimesega suhtlemine võib aidata hajutada eraldatuse ja ebanormaalsuse tunnet. Selliseid inimesi võib leida näiteks leinagruppidest. Ka mittetulundusühing Vaikuse Lapsed toetab peresid, kelle laps on surnud raseduse, sünnituse või esimeste elupäevade ajal.
Harju-Risti kirikaias asub vaikuse laste rahupaik, mis on mõeldud peredele, kelle laps on surnult sündinud või lahkunud vastsündinueas. Samuti pakub mälestuspaik tuge neile, kes leinavad katkenud raseduse tõttu kaotatud last. Leinamisel on olulised rituaalid, sest need pakuvad lohutust, loovad tähendust ja annavad võimaluse sümboolselt hüvasti jätta. Kaks korda aastas – kevadel emadepäeva ja sügisel hingedepäeva paiku – kohtuvad vaikuse laste vanemad rahupaigas, et mälestuskivi ümbrust korrastada ja üksteisega koos olla.
Kui surmast on mõni aeg möödas, võib proovida igatsust rohkem kontrollida, näiteks jätta sellele mingi konkreetse aja päevas. Vastasel korral võib igatsus halvata kogu aja ja kõik tegevused. Hea oleks püüda vähendada stressi tekitavaid olukordi ning proovida võtta esialgu üks hetk, seejärel tund ning edasi üks päev korraga. Vanem võib tunda end süüdi, kui ta leinaga edasi liigub ja eluga edasi minna tahab. Ta võib tajuda, et selline taastumine ei austa lapse mälestust ja ühiskond võib seda talle halvaks panna. Tegelikult on äärmiselt oluline endale taastumist lubada. Leina osakaalu vähenemine ei tähenda lapse mahajätmist või unustamist.
Kui lein muudab igapäevase hakkamasaamise väga raskeks, inimese isiksuseomadused muutuvad märgatavalt, probleemid muutuvad intensiivsemaks ja leinaja eraldab end sotsiaalselt, on kindlasti vaja abi otsida. Kohtumine väljaõppinud nõustaja, psühholoogi või terapeudiga aitab raskete ja keeruliste tunnete ja mõtetega hakkama saada.