Heiki Raudla: mille poolest erineb Isamaa EKRE-st?

Heiki Raudla
, ajaloosõber
Copy
Heiki Raudla
Heiki Raudla Foto: Marko Saarm

ÕPETASIN ÜSNA PIKKA aega mitmes koolis ühiskonnaõpetust ja politoloogiat. Sageli arutasime tundides poliitilist olukorda kodu- ja välismaal, aga juttu tuli ka sellest, mille poolest Eesti erakonnad üksteisest erinevad. Viimasel ajal on nii mõnigi endine õpilane ja tuttav minult küsinud, mille poolest erinevad EKRE ja Isamaa ning kas pole EKRE Isamaalt mõningaid põhimõtteid sujuvalt üle võtnud – see toovat kaasa Isamaa näo kadumise. Sel põhjusel otsustasingi kirjutada EKRE ja Isamaa mõnest olulisemast erinevusest.

Kui jälgida nende kahe erakonna juhtfiguuride avaldusi, paistab esimesena silma Isamaa ja EKRE erinev poliitiline kultuur ja sõnakasutus nii peavoolu- kui sotsiaalmeedias. Isamaa poliitikute, näiteks Tõnis Lukase, Helir-Valdor Seedri, Jüri Luige ja Urmas Reinsalu avaldused on mõõdukad ja argumenteeritud, EKRE poliitikute, teiste seas Mart Helme, Martin Helme ja Jaak Madisoni omad aga sageli käremeelsed ja suunatud eelkõige oma valijatele. Ka need üldised poliitilised kooslused, kuhu Isamaa ja EKRE Euroopas kuuluvad, on täiesti erinevad. Isamaa kuulub europarlamendis juba väljakujunenud Euroopa Rahvaparteisse, millel on omad väljundid ja sidemed. EKRE paikneb Euroopa poliitilisel maastikul äärmuspopulistlikus sektoris. Tegemist pole paremkonservatiivse erakonnaga, nagu nad ise rõhutavad.

Isamaa areng on toimunud järjepidevalt mitme ühinemise kaudu. EKRE tegi revolutsioonilise pöörde, kui Rahvaliidu kogu juhtkond omal ajal tagasi astus. See oli teatud ümbersünd radikaalseks erakonnaks. Eeltoodu kajastub ka EKRE esindajate hääletamises ja hoiakutes üsna selgelt.

ERINEVAD ON KA nende erakondade seisukohad riigikaitse- ja julgeolekupoliitikas. Eestis on välja töötatud uus riigikaitseseadus ning selle ümber käib eelkõige EKRE ja Isamaa vaidlus. Mingil kummalisel põhjusel tahab EKRE asutada veel ühe iseseisva vabatahtliku reservorganisatsiooni ehk Kaitseliidu nr 2. Isamaa seda ei poolda.

Mulle meenub Kaitseliidu taastamise aeg 1990-ndate algul, kui käis põhimõtteline vaidlus selle üle, kas vajalik on Kaitseliit või Kodukaitse. Nüüd oleme tänu EKRE-le taas jõudnud samasse punkti: jälle tahetakse luua Kaitseliidule alternatiivi. Seetõttu on mõni EKRE juhtpoliitik kritiseerinud Kaitseliidu tegevust ja väitnud, et too ei tule oma ülesannetega toime. Samas näevad kõik, et Kaitseliit on hästi arenenud organisatsioon ja seda on hästi arendatud viimase paarikümne aasta jooksul.

Ka see EKRE väide, et Kaitseliitu ei saa kasutada sisejulgeoleku ülesannetes, on eluvõõras, sest Kaitseliit on vajadusel alati abiks olnud piiri sulgemisel ja täiendaval kaitsmisel ning õnnetuste puhul. EKRE Kaitseliit nr 2 loomine käiks riigikaitsevõime arvelt ja see oleks nii väikeste ressurssidega riigis nagu Eesti mõttetu. Loomulikult saab ja tuleb sisejulgeolekut tugevdada, kuid Isamaa näeb seda hoopis teistmoodi.

Eesti riigikaitse süsteem, mis on tuginenud paljuski Isamaa ideoloogiale, on ennast õigustanud. Sellega seoses on sobilik meenutada ühte märkimisväärset erinevust Reformierakonnaga. Mäletatavasti tahtis too kaitseminister Jürgen Ligi ajal Eestis juurutada palgaarmeed. Õnneks suutis Isamaa selle ära hoida.

KOLMAS TÄHTIS valdkond, kus Isamaal ja EKRE-l on olulised erinevused, on välispoliitika ja rahvusvaheline suhtlus. Isamaa on olnud kogu aeg seda meelt, et Eesti iseseisvuse üheks nurgakiviks on tugevad liitlased, kuulumine rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ning koostöö ja toetumine seejuures rahvusvahelisele õigusele. Samas on selge, et Isamaale alati ei meeldi see, mis ühes või teises organisatsioonis otsustatakse. Nii on aga Eestil ikkagi võimalus otsustamises kaasa rääkida, olgu tegemist Euroopa Liidu, ­NATO, ÜRO või mõne muu organisatsiooniga. Nii väike riik nagu Eesti ei saa sellises geopoliitilises asendis, sellise ajalooga ja sellise huvisfääride vahel olemisega mitte kunagi olla iseseisev üksinda.

Eestile on kasulik olla soliidne riik. See ei tähenda, et Isamaa oleks globaliseerumise paratamatuse pooldaja. Mulle on jäänud mulje, et Isamaa toetab Euroopa Liitu rahvusriikide liiduna, kus tehakse kasulikku koostööd suveräänsust kaotamata. Siin ei aita EKRE harrastatav praalimine, et «Meie kujundame ümber kõik need organisatsioonid» või et «Meil polegi vaja neis olla». Need on olnud sellised populistlikud üleskutsed, mis õnneks pole realiseerunud. Sellised loosungid on olnud pigem EKRE sõnumid oma valijatele.

EKRE ei pea Eestile jõukohaseks konservatiivset eelarvepoliitikat. Ta näib toetavat suurte laenude võtmist ning nende abiga suurehituste ja hiidprojektide elluviimist. Et Eesti oleks jätkusuutlik, on Isamaa kõigis koalitsioonides taotlenud kaugemale vaatavat konservatiivset eelarvepoliitikat. Kui majanduses on olnud hea aeg, on Isamaa alati toetanud tasakaalus eelarvet ja reservi loomist. Samas pole Isamaa liikmed finantsfundamentalistid, sest alati tuleb arvestada konkreetse olukorraga, eriti veel eriolukorraga.

Keele- ja hariduspoliitikas on kahe vaatlusaluse erakonna seisukohtades tähelepanuväärsed erinevused. Isamaa peab oluliseks võimalikult kiiret üleminekut ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile. EKRE-le see prioriteet ei ole. Tema arvates võiks kakskeelsete koolide tegevus jätkuda.

On üsna selge, et praeguses koalitsioonis on Isamaal väga keeruline oma seisukohti kaitsta. Keskerakond peab silmas vene valijate huve, EKRE toetust Isamaale selles küsimuses eriti näha pole. Siiski on võimalik minna ainult eestikeelsele haridusele üle esialgu üksikutes omavalitsustes. Seetõttu toetab Isamaa jõuliselt Kohtla-Järve riigigümnaasiumi tegevust kui katseprojekti. Just eestikeelne haridus- ja kultuuripoliitika on tähtis Isamaale, kus rahvuslust käsitletakse eelkõige keele ja kultuuri kaudu.

EKRE toetab suhteliselt populistlikku rahvademokraatiat ja soovib igapäevapoliitikas kasutada palju rahvaküsitlusi. Ka toetab EKRE presidendi otsevalimist. Isamaa leiab, et Eestis, kus presidendi volitused piirnevad esindusfunktsiooniga, kõrgete riigiametnike kandidaatide esitamisega ja seaduseelnõude tagasisaatmisega parlamendile, pole see vajalik. Presidendi valimisega peab hakkama saama parlament või parlament koos valijameeste koguga.

EKRE-le meeldiks juhtida Eesti riiki rahvahääletuste kaudu. Isamaa on seisukohal, et tänapäeval, mil nii klassikaline meedia kui sotsiaalmeedia on täis tuubitud kõikvõimalikku infomüra, peab rahvaküsitluste kasutamisel olema ettevaatlik ja mõõdukas.

ISAMAA LEIAB, et sobilik on parlamentaarne demokraatia, kus toimib eri maailmavaadete konkurents ning kus vaidlustes selgub Eesti riigile ja rahvale kõige mõistlikum tegutsemisviis. See on küll aeglasem tee, kuid aitab leida ühiskonnas tasakaalu. Kui näiteks mingis küsimuses tehtaks rahvahääletus ning tulemuseks oleks 51 protsenti otsuse poolt ja 49 protsenti vastu, siis võib see meie rahvast lõhestada. Isamaale sobib rohkem evolutsiooniline kui revolutsiooniline muudatuste elluviimine.

Võidakse ju öelda, et Šveitsis tehakse palju rahvahääletusi ja midagi hullu ei juhtu. Eesti pole Šveits, ka Saksamaa ja Soome pole Šveits. Mõni võib öelda, et Soomes valib presidenti rahvas otse. Aga tuleb arvestada, et Soome presidendi funktsioonid on Eesti presidendi omadest laiemad ning on olnud aeg, kui Soomes oli presidentaalne süsteem.

Eespool toodu puudutas üksnes mõningaid suuremaid erinevusi EKRE ja Isamaa vahel, kuid juba neistki on näha, kui erinevad on need kaks erakonda oma maailmavaatelt.

Märksõnad

Tagasi üles