Olav Renno: kolm sajandijuubelit Viljandi koolielus
NOORE EESTI VABARIIGI ees esimesel rahuaastal seisnud ülesannete seas oli üks olulisemaid kvaliteetse haridussüsteemi loomine, sealhulgas gümnaasiumide osas, et äsja tööd alustanud Tartu Ülikooli astujatel oleksid vajalikud eestikeelsed teadmised olemas.
Viljandimaa noormehed olid pärast saksakeelse Landesgymnasium’i sulgemist (1892) pidanud ennast ülikoolikõlblikuks harima Tartu, Tallinna, Pärnu ja muudeski venekeelsetes era- ja kroonugümnaasiumides. Ei ole ühtki märki, et 1917. aastast 1920. aasta kevadeni Viljandis toiminud eestikeelses reaalgümnaasiumis õppinutest oleks mõni noormees astunud ülikooli – ju ikka ei andnud see kool vajalikku atestaati ja õigust. Neidudel aga oli eelmise sajandi teisel kümnendil keskhariduse saamist võimaldanud Viljandi Tütarlaste Gümnaasium ja Viljandi Eesti Haridusseltsi Tütarlaste Gümnaasium, mille esimene lend lõpetas 1920. aasta kevadel, niisiis sajand tagasi.
1906. AASTAL ALGATATUD eestikeelse progümnaasiumi (mõlemast soost lastele) asutamise mõte realiseerus tänu Viljandi Eesti Haridusseltsi järjekindlusele ülejärgmise aasta sügisel ja kool sai peavarju põllumeeste seltsi hoones. 1915. aasta juunikuus muudeti haridusseltsi kool 12 klassiga gümnaasiumiks. 12. juunil 1920 võtsid Viljandi Eesti Haridusseltsi Gümnaasiumi direktori Mihkel Warriku käest lõputunnistuse vastu 23 esimese lennu neidu. Klassiõdedest astusid Tartu Ülikooli õppima üheksa, neist mõni aasta või paar pärast gümnaasiumi lõpetamist – ilmselt majandusliku põhja kogumise tõttu. Viljandi nahaparkali tütar Salme Rothberg õppis juurat ja talutütar Marie Grünberg loodusteadust, mõlemad lõpetasid kiitusega. Seitse kooliõde, enamasti kaubandust õppima asunud, ülikooli lõpetamiseni ei jõudnud.
Põllumeeste seltsi hoonele lisati esialgu teine korrus, siis osteti hoone koolile ja 1923. aastal valmis avar juurdeehitis koos aktusesaaliga. 1976. aastal anti käiku uus koolihoone Riia maantee lõpus, lausa linna serval, sest sobivamat krunti Männimäe linnaosa linnapoolses osas ei andnud Nõukogude okupatsioonivägi oma ladude alt vabaks.
2012. aastal loodi Viljandi Gümnaasium, kuhu koondati linna kõigi koolide X–XII klassid, ja C. R. Jakobsoni nimelisest Gümnaasiumist sai põhikool. Juba varem oli kooli ajalooline hoone antud Viljandi Maagümnaasiumi kasutusse ja seal õpivad nüüd Viljandi Kesklinna Kooli algklassid.
Kesklinna kooli ammune eelkäija, Gustav Max Schmidti 1844. aasta veebruaris rajatud saksakeelne poistekool sai 1845. aasta sügisel, seega 175 aastat tagasi, gümnaasiumiõigused. Selles seitsmeklassilises humanitaargümnaasiumis õppis 30 aasta kestel 620 noormeest, kellest lõputunnistuseni ja ülikooli astumise õiguseni jõudis üle 200. 1875. aastal, aasta pärast Schmidti surma, ostis kooli ja selle hooned Veske tänava põhjaküljel Liivimaa rüütelkond ning nimetas kooli ümber Liivimaa Maagümnaasiumiks. Et kooli senine põhihoone oli lootusetult kitsaks jäänud, pandi juba 1876. aastal oktoobris nurgakivi uuele koolimajale.
Nüüdseks pihlamarjakarva kooli hellitusnime pälvinud maja õnnistati sisse 1877. aasta lõpul. Selle kuupäeva, 17./29. detsembri järgi tähistatigi 1978. aastal koolimaja 100 aasta juubelit, sest mõisnike loodud saksakeelset kooli ei võinud toonases poliitilises olustikus ju meenutadagi.
Livländisches Landesgymnasium zu Fellin sai tegutseda 17 aastat ja koolitada 498 noormeest, kellest lõpetas 162, nende hulgas 34 eesti soost õppurit. Kooli tegevus lõppes tsaar Aleksander III venestamispoliitika tõttu ja Liivimaa rüütelkond otsustas kooli kinni panna. Lõpuaktus peeti 22. juunil 1892 ja see lõppes lausa sümboolselt: pikselöök purustas kooli lipuvarda.
Koolimaja seisis pooltühjalt aastani 1906, mil seal alustasid tegevust saksa erakoolid Deutsche Schule zu Fellin, mis olid poistekool, ja Knüpfferi Kõrgem Tütarlastekool. Esimese maailmasõja algul need koolid suleti, ajutiselt tegutses majas Miitavi Reaalkool.
Sügisel 1917 pani linnavalitsus seal tööle Viljandi Poeglaste Reaalgümnaasiumi, kuhu plaaniti järk-järgult klasse lisada. Saksa okupatsiooni ajal 1918 avati hoones uuesti saksa poistekool, eesti kool aga leidis peavarju haridusseltsi majas. Aasta pärast oldi jälle tagasi ja saksa kool kolis Väikesele tänavale.
Et haridusseltsile käis kahe kooli pidamine üle jõu, otsustas Viljandi maakonnavalitsus 1920. aasta sügisel avada uue kooli – Viljandi Maakonna Reaalgümnaasiumi. Sinna tulid üle senise reaalgümnaasiumi õpilased ja moodustati ka gümnaasiumiharidust vormistav lõpuklass. Sellest johtubki nüüdne teine sajandijuubel: Viljandis teise eestikeelse, just noormeestele keskharidust pakkuva kooli asutamine.
Kooli direktoriks kinnitati senine haridusseltsi reaalgümnaasiumi juhataja, matemaatikuharidusega Theodor Koik, kes oli ühtlasi samas majas paikneva Viljandi Progümnaasiumi ja Viljandi Kaubanduskeskkooli direktor. 1923. aastal täpsustati kooli nime ja selleks sai Viljandi Maakonna Poeglaste Gümnaasium. Koolis oli humanitaar-, reaal- ja osal aastatel ka kommertsharu, mille lõpetas ka 30 neidu. Aasta-aastalt suurenes reaalharus õppijate osakaal. 1930-ndate keskel lisati Eestis keskkooliõpingutele üks aasta, nii et 1939. aastal maagümnaasiumis lõpetajaid polnudki. Juunis 1940 saadeti ellu viimase iseseisvusaegse, 19. lennu 24 noormeest. Direktor Koigi allkirja kandis selle kahe aastakümne kestel 751 lõputunnistust. Maagümnaasiumi esimese lennu 30 lõpetanust astus Tartu Ülikooli 27, neist diplomini jõudis 12. Enim huvi tunti keemia vastu. Diplomi sai seitsmest mehest vaid üks – Hugo Raudsepp.
Järgmise 55 aasta kestel vahetati koolil neli korda nime ja kaheksa korda direktorit. 1978. aastal määrati direktoriks Aavo Soopa, kes on nüüdseks sellel ametipostil olnud juba 42 aastat – see on kogu Eestis erakordne ja ilmselt seni pikim staaž koolijuhina. Naaberkooli legendaarne direktor Mihkel Varrik oli sel kohal kokku 41 aastat.
Aastatel 1995–2012 oli kooli nimi Viljandi Maagümnaasium. Viljandis riigigümnaasiumi loomise järel sai maagümnaasiumist suvel 2012 põhikool – Viljandi Kesklinna Kool.
EESTI VABARIIGI ALGAASTAIL pandi suurt rõhku ametioskuste õpetamisele. Asutati nii põllutöö- kui tööstuskoole. Ka Viljandi maavalitsuses arutati Viljandimaal põllutöökoolide loomist lisaks Kõos töötavale Aleksandrikoolile. Otsus rajada Vana-Võidus alampõllutöökool tehti 17. augustil 1920 – see ongi siinse hariduselu kolmas 100 aasta juubeli tähis. 1. septembril alustas kooli juhatajaks määratud, Riias agronoomidiplomi omandanud August Usin õpilaste registreerimist. Ent mõisas paiknes üks sõjaväeosa ja esimene õppetund 18 õppuriga toimus alles 13. jaanuaril 1921.
Juunist 1921 novembrini 1923 oli Vana-Võidu mõisakeskus jälle sõjaväe käes ja põllutööõppurid viidi Olustverre. Kooli Vana-Võitu tagasituleku järel oli juhatajaks Moskva põllutööinstituudi lõpetanud Karl Tõnnus ja seejärel äsja agronoomina Tartu Ülikooli lõpetanud Albert Lensment. Tema juhtis kooli, kuni see 1. augustil 1932 võlgade tõttu suleti. Seejärel seal loodud 1-aastane kodumajanduskool ei käivitunudki. 1936. aasta mais ilmus riigipea Konstantin Pätsi otsus Vana-Võidu kodumajanduskooli asutamiseks, kuid see alustas ühe- ja nelja-aastase õppekavaga tööd alles jaanuaris 1941, juhatajaks Tartus paar aastat agronoomiat tudeerinud Maria Tärn. Et kooli ruumid hõivati Saksa sõjaväe käsutusse, viidi õppurid Olustverre, kust naasti novembris 1944.
Tolle kooli areng nõukogude ja taasiseseisvunud Eesti Vabariigi ajal nõuaks juba pikemat kirjutist äsja sajandivanuseks saanud Vana-Võidu Kutseõppekeskuse loost.