Sümboli sünd ja surm. Reinkarnatsiooni valikud

Aastal 2020. oli mõte Viljandimaa vabadussamba taastamisest tõesti ainult mõte. Tasapisi ja paljude annetajate toel on toredast mõttest 2023. aasta võidupühal saanud üks ilus tegu. Selle auks taasavaldame paari aasta eest avaldatud mahuka ülevaate samba sünniloost, mis esmakordselt ilmus juba 1980ndate aastate lõpus Sakala veergudel.

See lugu aastatel 1926–1941 Viljandis Vabaduse platsil asunud vabadussõjas hukkunud sakalaste mälestussambast ilmus algselt ajalehes Sakala osade kaupa 20. aprillist 18. maini 1989 varjunime Martin Kuus all. Autor oli selleks ajaks juba üle poole aasta olnud armeeteenistuses, seetõttu kasutati võimalike pahanduste vältimiseks pseudonüümi (autori vanaisa nimi). Toona saadaval olnud vanadele lehtedele ja nappidele muudele materjalidele tuginev ülevaade on põhiliselt kirjutatud 1988. aasta kevadsuvel, kui autor oli Viljandi IV Keskkooli 11. klassi õpilane. Uuesti avaldamise ettevalmistamisel on lugu mõnevõrra täiendatud ning lisatud ülevaade 1930. aastate lõpu plaanidest Vabaduse plats ümber ehitada ja järelmõtted taastamise kohta.

Eeloleval ehk 2020. aasta sügisel võib tähistada üht omamoodi aastapäeva – saja aasta möödumist sellest, millal Viljandis algasid vaidlused, kuidas on ikka kõige õigem vabadussõjas hukkunute mälestust jäädvustada. Nimelt juba 1920. aasta novembri keskpaiku pöördus Tallinnas abiorganisatsiooni Ühistöö juures asuv vabadussõjas langenud kangelaste mälestamise ajutine korraldav komitee Viljandi linnavalitsuse poole palvega komitee kohalik osakond ellu kutsuda. See pidi aitama "rahva seas langenute mälestamise tarvidust selgitada ja raha koguda, et Tallinnas langenuile ülemaalist mälestusmärki püstitada." (Sakala, 19. september 1926 = S 19.9.1926) Viljandi maakonnast ja linnast vabadussõjas langenute mälestussamba ehitamiseks ja langenud sõdurite haudade korrashoidmiseks oli ajutine komitee moodustatud juba 27. veebruaril 1920. (S 1.3.1920)

Sama aasta 1. detsembril peetigi linnavalitsuse ruumides seltside ja organisatsioonide esindajate koosolek, kus otsustati luua kohalik komitee nimega vabadussõjas langenute mälestamist korraldav Viljandi komitee, ja valiti sellele 7-liikmeline ajutine juhatus, mille etteotsa sai toonane linnapea August Marfeldt (aastast 1922 Maramaa). Komitee alustas suure hooga tegevust. Kasutati iga võimalust (loteriisid, pidusid ja kihutuskoosolekuid), et rahvast langenute mälestamisele õhutada ja vajalikku raha korjata. Agara tegutsemise tulemusena võidi juba 1921. aasta 20. aprillil esimene rahasaadetis 75 279 marka Tallinna saata. See summa jäi ka viimaseks, sest pealinnas tegutsev keskne komitee ei ilmutanud mingeid elumärke. Nii Tallinna komitee passiivsuse kui ka selle tõttu, et Viljandis oli asutatud veel kaks komiteed – langenud sõdurite haudade korrashoidmise komitee ja kapten Anton Irve mälestuse jäädvustamise komitee –, jäi kohaliku osakonna tegevus järjest vaiksemaks.

Nähes, et üleriigilise mälestusmärgi püstitamisest midagi välja ei tule, tekkis Viljandis mõte mälestusmärk hoopis siin püsti panna.

1922. aasta 8. juunil kutsuti kokku seltskondlike organisatsioonide esindajate koosolek, kus otsustati Tallinna komitee kohalik osakond likvideerida ja moodustada uus komitee, mille ülesandeks saaks kohapealse mälestusmärgi püstitamine ja langenute haudade korrastamine. Uue komiteega ühinesid ka eespool mainitud haudade korraldamise komitee ja Anton Irve mälestamise komitee. Ühenduse nimeks sai vabadussõjas langenud sõjaväelaste mälestamise Sakalamaa komitee. Asuti välja töötama uut põhikirja ja jätkati raha kogumist.

Oma edasises tegevuses põrgati kokku küsimusega, mil moel langenute mälestust Viljandis jäädvustada ning milline peab see mälestusmärk olema. "Ühed soovisid sellena näha mitte ainult tumma sümboolset kuju, vaid elavat üldkasulikku kultuurasutust – kas Viljandile nii hädavajalikku rahvamaja või midagi muud. Teised aga selle vastu leidsid ainukeseks sündsaks mälestamise viisiks ausamba, monumendi. Viimaste poole kaldus enamus ja nii jäädigi peatuma mälestussamba püstitamise juurde." (S 8.10.1923)

1923. aasta kevadeks oli kogutud nii palju raha, et hakati asja tõsisemalt ajama. Lubati välja kuulutada kavandite võistlus ja teha ehitusega algust. Lubatud võistlus jäi siiski tulemata, "targutati, et see teisal pole andnud soovitavaid tagajärgi ja sellepärast oleks asjatuks aja kui ka –pääasi – raha raiskamiseks". (Odamees nr 7, 1923, lk 224 = Od 7, 23, 224) Võistluse asemel mindi "ühel kenal kevadpäeval" (S 8.10.1923) kuulsa ja kogenud skulptori professor Amandus Adamsoni juurde ja telliti temalt mälestussamba kavand.

Millist kavandit Adamson Viljandile pakkus? "Kavandi kohaselt peab ausammas ehitatama kivist ja pronksist. Alus kivist, mis hra professori arvamise järgi Itaaliast tuua tuleb, ja kujud pronksist. Mälestussamba esiküljel seisab enesest ahelaid heitev noor eesti naine, kes oleks vabaneva Eesti sümbooliks. Tagaküljel istuv murelik eesti naine peaks kujutama rusutud Eesti kurba minevikku. Teised posti küljed jääks ilma kujudeta, nendesse raiutaks Viljandimaalt päritolevate vabadussõjas langend kangelaste nimed ühele küljele ja teisele poole Sakalamaa muistse vanema Lembitu ajaloo kirjeldus. Alussamba otsa asetataks madalamale haavatud Lembit (üles tõstetud käega) ja tema kõrvale püsti praeguselle Eestile vabadusevõitja – eesti sõdur, kes tõstab uuesti kõrgelle Lembitu päevil langend Eesti lipu." (Od 7, 23, 223) Ajakiri ütleb veel, et selle kavandi sisuline mõte "lubab rääkida mitte ainult vabadussõjas Sakalamaalt päritolevate langenute mälestamisest, vaid millestki hoopis rohkemast – kogu Eesti vabadusvõitlusest Lembitust kunni meie päevini".

Odamees kommenteeris ka nii: "Viljandi kavand [---] suudab ju rahuldada massi nõudeid, kuid võib olla oleks võistlus seda ja ühtlasi ka kunstinõudeid veel enam rahuldand. Nüüd tuleb leppida olukorraga, mis komitee ette on säädnud." (Od 7, 23, 224) Jätkem see lause meelde, sest samba kunstiväärtusest tuleb pikemalt juttu edaspidi.

Samba valmistamise hinnaks küsis Adamson kaks miljonit marka. Algul oli komitee nõus küsitud hinda maksma, aga juba pool aastat hiljem oli selge, et nii palju raha pole võimalik kokku korjata. Komitee kaalus isegi, kas mitte ausamba ehitust jätta ja käsutada olevad summad ära kasutada Viljandisse maetud kangelaste haudade korrastamiseks. (S 8.10.1923)

Rahva protesti järel jäädi siiski mälestussamba juurde, küll aga otsustati loobuda Adamsoni liiga kallist kavandist.

1925. aasta 3. veebruaril kuulutas komitee välja võistluse vabadussõjas langenud sakalaste mälestussamba taskukohasema kavandi saamiseks. Konkursitingimustes lubati, et piirmaksumus on miljon kuni miljon kakssada tuhat marka, töö autoriks pidi olema Eesti Vabariigi kodanik ja sammas tuli valmistada kodumaal. Lubati soliidseid preemiad – 25 000, 15 000 ja 10 000 Eesti marka. Kavandid tuli esitada koos vahekorras 1:10 olevate mudelitega 25. aprilliks.

Lootes, et võistlus vastuvõetava kavandi toob, palus komitee linnavolikogult luba püstitada mälestussammas suurturule (praegune Laidoneri plats, mille ääres on ka Viljandi muuseum). Enamik linnavolinikke (Kaarel Baars, August Maramaa, Gustav Seen jt) leidis, et turgu ei saa samba alla anda. Seda nõudis vaid linnavolinik Reinhold Simon. Küsimus põhjustas siiski pikki vaidlusi, lõpuks otsustati komiteele turgu mitte anda.

Kuni Vabadusplatsi valmimiseni peeti suuremaid rahvakogunemisi ja ka paraade toonasel turuplatsil, mis on tänapäeval Laidoneri plats. Turuplats oli samuti üks võimalikest kohtadest, mida kaaluti vabadussõja mälestussamba asukohana 1925-1926. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Kohaküsimus jäi seega lahendamata. Kavandivõistluse tulemuslikkuse peale lootes lõpetas Sakala ülevaate linnavolikogu koosolekust pettumusnoodiga: "Linnavolikogu jaataval otsusel oleks meie linna juba eeloleval sügisel vabadussõjas langenud kangelaste mälestuseks püstitatud mälestussammas." (S 23.4.1925)

Kavandite võistlus tulemusi ei andnud: võistluste tulemuste läbivaatamine oli 16. juunil 1925 sellekohases komisjonis. Komisjonile esitati hindamiseks kaheksa kavandit (S 19.9.1926 järgi kuus). "5 kavandi kohta olid valmistatud mudelid, kuna 3 kavandit joonestustena komiteele olid saadetud. Kavandid olid puudulikult välja töötatud ning neis ei peegeldu mitte Eesti Vabadussõja ja iseseisvuse saavutuse mõte, mis tähtsamaks võistlustingimuseks oli. [---] Sel põhjusel jäid ka kavandite valmistajate ümbrikud avamata." (Oma Maa = OM 18.6.1925)

Ennustamine on muidugi üsna riskantne tegevus, kuid uudishimust palusin Eesti Riikliku Kunstimuuseumi (alates 1989. aastast taas Eesti Kunstimuuseum) skulptuuriosakonna juhatajal Tiina Pikamäel nii-öelda kohvipaksult arvata, kes võisid olla kavandite tõenäolised autorid. Vastuseks sain nelja kunstniku nimed – Ferdi Sannamees, Anton Starkopf, Voldemar Melnik (alates 1938.-st Mellik) ja Juhan Raudsepp. Sajaprotsendilise tõenäosusega ei saa muidugi midagi öelda.

Läbikukkunud kavandivõistluse järel ei jäänud komiteel muud üle, kui pöörduda taas Amandus Adamsoni poole, sedapuhku palvega, et ta oma varem väljapakutud kavandit lihtsustaks. Seda skulptor ka tegi. Algsest odavama kavandi esitas Adamson samal aastal Viljandi maakonnavalitsusse kokku kutsutud komitee koosolekule.

Skulptor Amandus Adamson vabadussõjas langenud sakalaste mälestussamba mudeliga, 1926. Foto: Jaan Riet, rahvusarhiiv

Lihtsustatud kavandivariant tunnistati vastuvõetavaks ja sõlmiti professor Amandus Adamsoniga leping, milles viimane kohustus vabadussõjas langenud sakalaste monumendi valmistamise enda peale võtma.

Töö, mille hinnaks arvestati 1,2 miljonit marka, pidi valmis olema 1. juuliks 1926. Mälestussamba pronkskujude valamine toimuvat "Florentsis [Firenzes] prof. Adamsoni järelvalvel". Itaalias valatavat kujud seepärast, et "Eesti tehased ei saa neid nii hästi valmistada kui prof. Adamson soovib". (S 19.9.1925 ja Päevaleht, 23.9.1925) Samade lehtede teadete põhjal asuvat professor Itaalia poole teele juba kuu lõpul, kujude Itaaliast Eestisse transportimise kulud pidid jääma vastavalt lepingule Adamsoni kanda.

Sel ajal, kui Adamson Itaalias kujusid valas, käis Viljandis kõva vaidlus samba asukoha üle. Arutluse all olid Lastepark (mis 2011. aastast kannab nime Sõbrapark), Maagümnaasiumi esine park (praegune Viljandi Kesklinna kooli põhikooliklasside hoone juures olev staadion), Pauluse kiriku esine plats, Kirsimägi jpt.

Viljandi Maagümnaasiumi esine park, nüüdne staadion, mida ühe variandina kaaluti kui vabadussõja mälestussamba võimalikku asupaika aastatel 1925-1926. Pargi foto umbes aastast 1925. Foto: Jaan Riet, Viljandi muuseumi fotokogu

Eriti teravaks läks õhkkond 1926. aasta juuli algul, kui Adamsonilt tuli teade kujude peatsest saabumisest. Polnud ju veel isegi platsi, kuhu hakata samba alust valama.

Suures hädas olles palus komitee linnavalitsuselt platsi Tasuja puiestee äärde, peatselt ehitatava Eesti Panga Viljandi hoone ette. Linnaisad ei tahtnud aga küsitud kohta samba alla loovutada.

Lõpuks siiski küsitud plats lubati ja töölised, kes juba pikemat aega vaidluste lõppu oodates niisama olid logelnud, said insener Villem Vaheri juhtimisel alata samba aluse ehitust. Juuli viimasel päeval sai pronkskujudele määratud betoonalus valmis.

Oli ka viimane aeg, sest Kirjandusmuuseumis säilitatavast Adamsoni kirjast Jakob Liivile võime lugeda: "Nüüd on ka juba V.[illem] Reimani ja Dr. [Friedrich Reinhold] Kreutzwaldi monumendit siia jõudnud, ja just täna saab Viljandi monument Itaaliast välja saadetud." (KM KO, F 78, M 1:2) Kiri on dateeritud "Baltiski 6 juuni 1926". (Kreutzwaldi monument avati 23. augustil 1926 Võrus, Reimani oma alles 27. septembril 1931 Tartus Toomemäel.)

Pärast kolmenädalast reisi jõudsid kujude grupid just betoonaluse valmimise päeval Viljandisse. Ülemine kujude grupp (Lembitu ja Eesti Vabariigi sõdur) asetati kohe oma kohale.

Mälestussamba ehitus augusti alguses 1926 – Itaaliast kohale jõudnud kujudest paigutati püramiidi tippu Eesti sõdur koos langeva Lembituga. Juures oli skulptor Amandus Adamson (istub samba esiküljel). Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Alumise grupi (eesti ema lapsega) kohalepanek lükati aga edasi, sest ühele mälestussamba komitee liikmele turgatas pähe mõte alumise kujudegrupi alla samba alusesse ajaloolisi dokumente müürida. Selles asjas peeti komitees mitu nõupidamist ja otsustati õigel ajal meelest läinud toiming tagantjärele ära teha. Sel eesmärgil kogunesid 2. augustil 1926 komitee liikmed ja seltskondlike organisatsioonide esindajad Viljandi linnavalitsusse, kus komitee asetas pudelisse (mõnede andmete põhjal purki) ülevaate samba ehitamise loost. Kohalike omavalitsuste esindajad pitseerisid teise pudelisse paberid nende toonase koosseisu ja ajaloo kohta. Raekojast liiguti edasi samba juurde, kus kella kuue paiku Viljandi linnapea Jaan Vares paigutas need materjalid õõnsusse, mis oli tehtud esikülje kujude alla. Pärast seda betoneeriti avaus kinni ja asetati kujud kohale. Tseremooniast võttis osa ka Amandus Adamson. (S 3.8.1926)

Ajakirja Kaitse Kodu ja ajalehe Oma Maa andmeil müüriti samba alusesse ka Eesti Vabariigi põhiseadus ja maaseadus, Jaan Sootsi "Eesti Vabadussõda" (äratrükk koguteosest "Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur", Tartu, 1925), Jaan Poopuu "Sõda Landeswehriga", tuntud Viljandi fotograafi Jaan Rieti tehtud päevapilt professor Adamsonist koos mälestussamba mudeliga, Eesti Vabariigi rahatähed ja viimane number igast Viljandis ilmunud ajalehest (neid oli tollal kolm: Sakala, Oma Maa ja Viljandi Postimees).

Järgmisel päeval, 3. augustil, kinnitati samba külgedele ettenähtud tekstid. Et need koostati üksikutest tähtedest, siis juhtus nii, et algul oli sambal "üks väike puudusekene". (OM 1.8.1926) Nimelt "päälkirjas puudus üks koma, mis kinnitustööde juures arusaamata kombel kaduma läinud". Sellest koma kadumisest saadi üle, insener Villem Vaher tellis "komakese" Tallinnast järele ja see kinnitati enne avamist oma kohale. (OM 7.8.1926)

Sammas oli nüüd küll valmis ja linaga uudishimulike pilkude eest kaetud, tema ümbrus aga täiesti korrastamata. Et "neil päevil Eesti Panga ehitus algab, siis oodatakse platsi kordaseadmisega seni kuni mullatööd lõppenud ja siis korraldatakse plats, mille järele samba avamist toimida", teadis kirjutada 10. augusti Sakala. Üheksa päeva hiljem käisid ausamba platsi ja selle lähemat ümbrust üle vaatamas Pärnu linna ülemaednik ja Eesti Panga Viljandi hoone arhitekt Karl Burman.

Eesti Panga Viljandi hoone ehitustööd käisid augustis 1926 tulevasel Vabadusplatsil täie hooga. Taamal paistab püsti pandud ja avamist ootav mälestussammas, mis on kaetud. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

* * *

1926. aasta 19. septembri hommikul kell 8 kõlasid üle linna kirikukellade helistamine ja orkestrite mäng raekoja ja Pauluse kiriku tornist. Kolm tundi hiljem kostsid Lastepargi poolt marsi helid ning Sakala rügemendi ja Kaitseliidu staabi eest liikusid sõjaväelased koos kaitseliitlastega sambaesisele platsile. Mõni minut pärast seda, kui raekoja kell 12 pauku oli löönud, saabus kohale Eesti Vabariigi riigivanem Jaan Teemant sõjaminister Jaan Sootsi ja teiste auvõõraste saatel. Ta tervitas ülesseatud sõjaväge, Kaitseliitu, tuletõrjujaid, õpilasi ja rahvast. Need tervitasid vastu, kusjuures eriti "effektirikas ja liigutav oli haridusseltsi tütarlaste tervitus, kes riigivanema vaiksele kummardusele vastasid plastilise niksuga". (S 21.9.1926) Pärast seda, kui riigivanem oma saatjatega istet võttis, astus samba jalamile mälestussamba püstitamise komitee esimees Heinrich Lauri, kes ühtlasi oli ka Viljandi maavalitsuse esimees. Lauri tervitas oma lühikeses kõnes aukandjaid ja kõiki külalisi, tegi ülevaate samba püstitamise loost. Lauri sõnas muu hulgas: "Vanasti müüriti suurte ehituste püstitamisel müüri sisse elavaid inimesi, sest usuti, et müürid muidu maha langevad, kui neile inimesi ei ohverdata. Saatuslikult oleme ka meie oma riikluse püstitamisel pidanud ohverdama tuhandeid inimesi. Vahe seisab vaid selles, et meie ohvrid andsid endid ise, vabatahtlikult." (OM 21.9.1926) Seejärel andis Heinrich Lauri samba ametlikuks avamiseks sõna riigivanem Jaan Teemantile.

Riigivanem Jaan Teemant pidas samba avamise kõne, mille lõpetas: "Mul on au avada mälestussammast siin Sakalamaal, sellel Eesti riigi teljel, maal, kes vareminigi on andnud suure osa riigi ja rahva juhte." Foto: Tallinna Linnamuuseum

Viimane ütles: "Igal kultuurrahval on oma ajalugu. Ka meil on ajalugu, mis põimitud läbi rõõmsate ja kurbade ajajärkudega. Ajalugu ei sünni iseenesest, vaid teda tehakse. Kodanikkude eneste tahtmistest ja püüetest ripub ära rahva saatus. Eesti rahvas on võidelnud oma parema tuleviku eest ja raskeis heitlustes saavutas vabaduse. Vabadus ei tulnud meile iseenesest nagu vanasti Israeli rahvale manna taevast. Paljud meie paremad kodumaa pojad on annud oma elu vabaduse eest, on langenud võitlusväljadel. Tuletagem meelde ainult neid õpilasi, kes kinni pidasid vaenlase väed Narva väerinnal. Noorus, kes on iga rahva ootus ja lootus, täitis meie ootused ja lootused. Et neist paljud andsid oma elu, sellepärast võimegi meie täna siin seista vaba ja iseseisva rahvana. Nende ohver kohustab meid. Riik on küll sünnitatud, kuid kõik töö pole veel tehtud. Kui me tahame, et jääme iseseisvaks, siis peame alati tegutsema. Meis peab elama see vaim, mille eest surid meie paremad pojad. Armastus Eesti vastu kindlustab meile tulevikku. See annab meile julgust ja jõudu, kui saatuse käsi peaks meid tõukama uuesti vaenuväljale, et meie säält uuesti võitjatena lahkume.

Kodanik, kui sa siit mööda lähed, paljasta pää ning tea, et need, kes langesid ja kelle mälestuseks on püstitatud see sammas, ei surnud isiklikkude kasude pärast, vaid Eesti iseseisvuse eest. Olgu see mälestusmärk meile virgutajaks ja meeldetuletajaks, missugused kohustused on rahval omariikluse suhtes. Mul on au avada mälestussammast siin Sakalamaal, sellel Eesti riigi teljel, maal, kes vareminigi on andnud suure osa riigi ja rahva juhte." (S 21.9.1926)

Riigivanem eemaldas katte mälestussambalt, kõlas 11 suurtükipauku ja vabadussõjas langenud sakalaste mälestussammas seisis rahvamassi ees. Raekoja kell näitas pool üks, rahvas paljastas pea ja kõlas vägev "Mu isamaa, mu õnn ja rõõm". Pärast hümni laulis 75-liikmeline Koidu laulukoor "Isamaa ilu hoieldes".

Sellele järgnes tseremoonia vaimulik osa. Saarde õpetaja Martin Torrim võttis oma kõne aluseks Johannese evangeeliumi 15. peatüki 17. salmi "Ei ole suuremat armastust kui see, et keegi jätab oma elu sõprade eest". Õpetaja tuletas meelde 1343. aasta jüriööd, mil Harjumaal süüdati märgutuled ning algas võitlus rõhujate vastu. Siis kaotas eesti rahvas. Torrim sõnas lõpuks: "On olnud veel palju võitlusi, kus meie oleme kaotanud, kuid surm ei ole kohutanud meie vahvaid poegi. Elu on kallis igale elavale olevusele, kuid on kohuseid, mis on ülem kui elu. Kohusetruudus on ülem kui elu. Kohusetruudus oma maa ja rahva vastu, see on ülem kui elu. Sellepärast ei ole suuremat armastust kui see, et keegi jätab oma elu sõprade eest. Eesti maa, rahvas ja vabadus on need sõbrad, kelle eest on elu jätnud need, kelle mälestussammast meie püstitame." ( S 21.9.1926) Martin Torrim õnnistas samba evangeelse luteriusu kombe kohaselt.

Seejärel kõneles Eesti Apostliku Õigeusu Kiriku metropoliit Aleksander.

Metropoliit rajas oma kõne ridadele Jesaja raamatus: "Õiguse töö peab olema rahutöö": "Eesti rahvas on võidelnud oma rahu eest, on teinud õiguse tööd. On olnud palju silmapilke, kus otse kui kohutavad lained mässaval merel on vaenlikud väed püüdnud lämmatada Eesti rahvast. Kuid nagu julge meremees jääb surmatunnini kindlaks oma ülesandele, nii on Eesti, eriti Sakalamaa pojad, jäänud truuks oma isamaale. Nad on teinud õiguse ja rahu tööd."

Kirikupea pühitses mälestussamba õigeusu kombe järgi. Vaimuliku talituse laule laulis kogu rahvas kaasa.

Algas pärgade panek. Esimese pärja pani mälestussamba jalamile Eesti Vabariigi valitsuse nimel riigivanem Jaan Teemant, teise pärja sõjaministeeriumi nimel sõjaminister Jaan Soots. Peale eelnimetatute asetasid pärgi veel 19 seltsi, organisatsiooni, liidu ja väeosa esindajad.

Seejärel loeti ette saabunud telegramme. Teiste hulgas oli saatnud selle Riigikogu esimees Karl August Einbund (1935. aastast Kaarel Eenpalu). Telegramm saabus ka professor Amandus Adamsonilt, kes "halva raudteeühenduse tõttu" jäi avamispidustustele saabumata. (S 21.9.1926)

Pärast telegrammide ettelugemist astus samba jalamile käsitööliste seltsi esindaja, kes „pärga ei pannud, kuid arvas, et ta vaikides vaadata ei või ja sellepärast püüdis ütelda midagi vägevat“. (S 21.9.1926) Pärast seda etteastet laulis koor "Eestimaa, mu isamaa". Komitee esimees Heinrich Lauri tänas kõiki kutsutud külalisi, kaasaaitajaid ja kokkutulnud rahvast ning esitas lühikese kokkuvõtte komitee aruandest. Selle järgi oli samba püstitamiseks sisse tulnud 1,36 miljonit marka ja välja läinud 1,355 miljonit marka. Sellest summast maksnud komitee professor Adamsonile 1,2 miljonit marka, muu osa läinud ümbruse korrastamiseks ja teisteks kuludeks.

Aruande järel andis komitee esimees samba üle linnavalitsusele, viimast esindas linnapea Jaan Vares, ning palus linnal monumenti korras hoida. Linnapea tänas ja andis tõotuse, et linn mälestussamba eest vääriliselt hoolitseb.

Mõni päev enne mälestussamba avamist 1926. aasta septembris kinnitatud plaan, milles on märgitud, kui palju endisest Viljandi mõisa õunaaiast ja Eesti Panga krundist on eraldatud samba ja väljaku tarvis. Foto: Toomas Mattson, rahvusarhiiv

Avatseremoonia lõpetuseks laulis koor "Oh kaitse, kange Kalev" ja viimaks kogu rahvas orkestri saatel "Eestimaa, mu isamaa".

Riigivanem sammus pärast lõpulaulu sõjaväe eest läbi ja jäi seisma Kauba tänava otsal. Sõjavägi, Kaitseliit, tuletõrjujad ja õpilased sammusid temast mööda. Kell pool kolm olid avapidustused läbi ja riigivanem läks põllumajandusnäitusega tutvuma.

Piduliku päeva lõpetas kell pool üheksa alanud segaeeskavaga pidu Ugala teatris. Peeti kõnesid, deklameeriti ja lauldi. Etendati August Tammanni näidendit "Koidikul".

Ajaleht Oma Maa võttis 19. septembri sündmused Viljandis kokku väga hingestatult: "Sakalamaa püstitas vabadussõjas langenud kangelastele tänu- ja austusmärgi. See sündmus ei kordu enam kunagi. Ning seda tõsiasja tundis kogu see arvutu rahvahulk, kellele õnn osaks sai seda sündmust kaasa elada. Sellepärast väriseski inimeste silmis seletamatu helk, ning nägudel väljendus tahe suruda võimalikult sügavale hinge põhja see päev tema läbielamustega, mis kunagi enam ei kordu." (OM, 21.9.1926)

Vaade vabadussõjas hukkunud sakalaste mälestussambale Tasuja puiestee poolt pärast avamist 19. septembril 1926. Foto: Jaan Riet, Viljandi muuseumi fotokogu

* * *

Niisiis – kuus aastat pärast vabadussõja lõppu püstitas Viljandi maakond oma langenuile monumendi. Milline see lõplikul kujul välja nägi ja missugune oli selle kunstiväärtus?

Lõppversioonis kujutas Amandus Adamsoni loodud Viljandi monument endast kahe skulptuurigrupiga betoonist valatud tömppüramiidi. Selle tipus asus kujude grupp, mis kujutas Eesti Vabariigi sõdurit ja langevat Lembitut (fotoväljavõte vasakul). Sõduri kõrgus pealaest jalatallani oli 2,25 meetrit, koos lipuvardaga 3,1 meetrit. Tömppüramiidi esiküljel asus noort Eestit kujutav kompositsioon, ema lapsega (fotoväljavõte paremal). Ema kõrgus oli 2 meetrit. Püramiidi kõrguse (4 meetrit) ja ülemise grupi kõrguse liitmisel saame monumendi kogukõrguseks 7 meetrit 10 sentimeetrit. Lisandub veel püramiidi aluse kõrgus, mis viib kogukõrguse ilmselt üle 8 meetri. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Mäletatavasti paluti Adamsonil esialgset kavandit lihtsustada. Lihtsustatud kujul püstipanduna kujutas monument endast kahe skulptuurigrupiga betoonist valatud tömppüramiidi. Selle tipus asus kujude grupp, mis kujutas Eesti Vabariigi sõdurit ja langevat Lembitut. Sõduri kõrgus pealaest jalatallani oli 2,25 meetrit, koos lipuvardaga 3,1 meetrit. Tömppüramiidi esiküljel asus noort Eestit kujutav kompositsioon, ema lapsega. Ema kõrgus oli 2 meetrit. Püramiidi kõrguse (4 meetrit) ja ülemise grupi kõrguse liitmisel saame monumendi kogukõrguseks 7 meetrit 10 sentimeetrit. Lisandub veel püramiidi aluse kõrgus, mis viib kogukõrguse ilmselt üle 8 meetri.

Algses kavandis püramiidi tagaküljel istuva mureliku eesti naise jättis Adamson kavandi odavdamise eesmärgil ära. Samuti jäid ära ahelad esiküljel seisva eesti ema küljest ja kiiver Lembitu peast. Muutusid ka tekstid püramiidi külgedel. Mäletatavasti oli algkavandis plaanis samba ühele küljele raiuda vabadussõjas langenud sakalaste nimed ja teisele küljele Lembitu lühike ajalookirjeldus. Uues variandis, kus kasutada oli endise kahe vaba püramiidikülje asemel kolm, kinnitati esikülje jalamile tekst "1918–1920 / Eesti vabaduse eest / langenuile!", Tasuja puiestee poolsele küljele "Eestimaa, su mehemeel / pole mitte surnud veel!", tagaküljele "Nende mure muljutused / nende piina pigistused / kostku meile kustumata!" ja Eesti Panga hoone poolsele küljele "Kutsu! Ma tõusen / ka hauast, kui vajad / mu abi, kodumaa!".

Nii nägi siis sammas välja. Mida on aga selle väljanägemise kohta öelnud kunstiteadlased? Olgu siinkohal toodud kaks hinnangut, millest esimene on pärit aastast 1940 (Eesti Vabariigi aegne) ja teine aastast 1988.

Eesti kunstiteaduse korüfee Voldemar Vaga annab oma teoses "Eesti kunst" (Kirjastusosaühing Loodus, Tartu-Tallinn, 1940) põhjaliku ülevaate Amandus Adamsoni töödest. Viljandi sammast pole küll kunstiväärtuse seisukohast eraldi käsitletud, küll aga on antud üldistav hinnang Adamsoni monumentaalteostele, eriti vabadussõja monumentidele:

"Ei ole kahtlust: Adamson oli väikeplastika meister, monumentaalsete ülesannete lahendamiseks puudusid tal eeldused. Adamsonil ei ole monumentaalsuse tunnet, rütmimeelt ega dekoratiivset maitset. Ja kui armetud on tema monumentide arhitektoonilised osad: alati kordub sama motiiv – tömp püramiid!"

Voldemar Vaga kirjutab, et Adamsoni vabadussõja mälestussammaste eeskujuks on Prantsuse realistliku monumendiplastika esindajad. "Kui prantsuse skulptorid kujutasid oma monumentidel vehkivaid ja teatraalseid sõdureid, siis on selles midagi loomulikku ja enesestmõistetavat: neis väljendus prantsuse temperament ja hingelaad. Hoopis teistsugune on eestlase temperament. Paatos tundub eestlasele naeruväärsena, teatraalsus rumalana ja žestikuleerimist harrastab ta ainult ebakaines olekus. Just selle tõttu tunduvad meile võõraina kõik need lippu suudlevad, mõõgaga vehkivad ja pateetiliselt üles vahtivad, pealegi üksteisega sarnanevad, alati noored ja ilusad, alati hästi söönud ja raseeritud näoga sõdurid, kes kannavad tuliuusi inglise frentše. Et kõiges selles oli süüdi ka tellijate maitse, on selge. Kuid tõsine kunstnik ei too oma kunstilisi veendumusi kunagi ohvriks publikule. Pealegi oli Adamsonil oma tahet kergem läbi viia kui teistel, noorematel skulptoritel."

Mida arvavad kunstiteadlased tänapäeval (1988)? Küsisin seda Eesti Riikliku Kunstimuuseumi skulptuuriosakonna juhatajalt Tiina Pikamäelt: "Et Adamson oli tollal rahva hulgas väga populaarne, siis on loomulik, et ka Viljandi monumenti mindi tellima just tema juurde. Paraku ei olnud Adamson enam oma loomingu tipus. Üldiselt pole Adamsoni mitmefiguurilised teosed nii tugevad kui ühefiguurilised. See kehtib ka Viljandi samba kohta, mis on täiesti eklektiline, samba figuurid on aga täiesti abitud. Rahvale sellises jutustavas laadis monumendid siiski meeldisid."

* * *

1927. aastal valmis Karl Burmani projekteeritud Eesti Panga Viljandi hoone. Korrastati ka maja ümbrus, samba ümbrus ja väljak. Esialgu sinna kavandatud fontään jäi küll ehitamata, aga lilleklumpidega kaunistati samba ümbrus tõesti ja peeti seal ka suuremaid pidupäevi.

Viljandi üks omaaegseid tunnusvaateid aastal 1928: vabadussõja mälestussammas tagantpoolt koos Eesti Panga Viljandi hoonega talvel. Vasakul paistab Pauluse kiriku torn ja paremal õigeusu kiriku torn. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Aja vaimule vastavalt kasvas 1930. aastail tseremoniaalsuse osa riigi toimimises. Sellest tulenevalt tekkis ka Viljandi linnajuhtidel mõte, et senine Vabaduse plats ei ole pidulike rivistuste, paraadide ja muude taoliste suurte rahvakogunemiste tarvis küllalt esinduslik, on liiga väike, ega mahuta piisavalt suurt hulka inimesi. Vastavat survet avaldas linnale ka Siseministeerium. (S 10.8.1936)

Eesti Panga Viljandi hoone illumineerituna vabariigi 10. aastapäeva puhul veebruaris 1928. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Vabadussõja mälestussammas ja Tasuja puiestee illumineerituna vabariigi 10. aastapäeva puhul veebruaris 1928. Samba taustal valguskiri 1918-1928. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Seetõttu leiti juba 1938. aasta mais linnavalitsuses, et tuleb korraldada konkurss Vabaduse platsi laiendamiseks. Juulis avaldatud lähteülesande järgi (S 8.7.1938) pidi plats seniselt umbes 4500 ruutmeetrilt suurenema 7500 ruutmeetrini. See pidi mahutama 3000 rongkäigulist ja 6000 pealtvaatajat. Väljak pidi olema ruudu, ristküliku või trapetsi kujuline, Eesti Panga hoone pidi jääma oma senisesse asupaika. Vabadussõja mälestussamba asjus ei välistatud aga selle asukoha muutmist platsil, peeti soovitatavaks, et see asuks ühel platsi risttelgedest, kusjuures oli ka öeldud, et sammas ei pea asuma keset platsi. Platsile pidi tulema ka kivisillutis või mõni muu kate.

Väljaku ruudukujuliseks muutmine oli olnud päevakorral ka varem, aga toona takerdus kava siiski raskustesse, mis muu hulgas olid tingitud asjaolust, et väljaku laiendamine puudutas mitmeid eravalduses kinnistuid, nt Tasuja puiestee ääres, Vaksali tänaval, Tallinna ja Kauba tänava nurgal, samuti õigeusu kirikut ja selle all olevat maad. Õigeusukogudus oli valmis puust kiriku lammutama ja krundi linnale müüma, kuid küsis selle eest kahjutasu 80 000 krooni, mis oli väga suur summa, arvestades, et linna kogueelarve oli nt 1938. aastal 700 000 krooni ringis. (S 13.5.1938 ja S 2.3.1938)

Vaade Tallinna tänava poolt Vabadusplatsile koos vabadussõja mälestussamba ja Eesti Panga Viljandi hoonega. 1930. Foto: Jaan Riet, Viljandi muuseumi fotokogu

Konkursitööd tuli esitada 1. augustiks, esikohaauhinnaks oli lubatud 250 ja teisele kohale jääjale 150 krooni. Kokku esitati 10 kavandit, neist üks praagiti kohe välja, kuna esitamisega oli jäädud hiljaks.

18. septembril 1938 vaatas žürii, kuhu kuulusid Teedeministeeriumi ehitusosakonna direktor arhitekt Johannes Ostrat (esimees), arhitekt Edgar Kuusik, arhitekt Elmar Lohk, linnapea August Maramaa ning linnainsener Jaan Siilak, kavandid läbi. Kavandid olid välja pandud ka raekoja nõupidamistesaalis, kus nendega hiljem ka rahval tutvuda lasti. Žürii käis lisaks kavanditega tutvumisele ka platsil kohapeal, tutvus selle ümbrusega ja analüüsis sellest tulenevalt teostatavust. Lõpuks jäid konkureerima neli kavandit, millest kaks tunnistati auhinna vääriliseks.

Esikohale tuli Viljandis koolis käinud arhitekti Roman Koolmari pakutud lahendus, mis oli esitatud kahes variandis. Koolmar oli mh ka kavandanud Oru lossi ümberehitamise president Konstantin Pätsi suveresidentsiks ja sealsed kõrvalhooned. Ta põgenes 1944. aastal Eestist ja tegutses arhitektina USA-s Detroidis kuni surmani aastal 1971.

Teise koha kavandi autoriks oli noor arhitekt Osvald Mitt, kes oli samuti Viljandis õppinud, hiljem lõpetas ta Saksamaal Müncheni Tehnikaülikooli nelja-aastase stuudiumi kolme aastaga cum laude, ta osales ka Berliini uue raekoja projekteerimisel. (S 19.1.1940) Temagi viis saatus hiljem USA-sse, kus ta suri aastal 1993.

Esikoha saanud kavandi järgi oleks Vabaduse plats muudetudki nelinurksemaks, ära oleks kaotatud Tasuja puiestee kõrval kulgev vallikraav Jaani kiriku juures, platsi oleks ehitatud ka sügavamaks pargi arvelt praeguse lauluväljaku suunas. "Teisele kohale tuleks paigutada vahest vabadussõjas langenute mälestusmärk, mille praegust asetust ei saa pidada otstarbekaks. Platsi teisele servale vastu Eesti Panga hoonet võiks ehitada tulevikus mõne suurema avaliku hoone, nagu näiteks raekoja või midagi sellesarnast," kirjeldab leht võidukavandi mõtteid.

Teise auhinna saanud kavand oli esimesest oluliselt radikaalsem, sisaldades muidugi samuti vallikraavi osalist täisajamist, platsi olulist laiendamist. Osvald Miti plaan nägi ette, et politseipark ja ka muu ümbrus oleks võrreldes Vabadusväljakuga erineval tasapinnal, väljakust kõrgemal. Ühendus Tallinna tänava ja Tasuja puiestee vahel oleks katkestatud ning arvestades Tasuja puiestee vähest liikluskoormust oleks liiklemine suunatud Jaani kiriku juurest Pikale tänavale.

1930. aastate teisel poolel Saksamaal õppinud ja Münchenis tegutsenud noore arhitekti suurejooneline plaan nägi ette, et platsi kate oleks ruutmeetristest kiviplaatidest (graniit, paas, Vasalemma marmor vms). Platsi piiranuks külgedelt umbes 1,5 meetri kõrgune suurtest siledatest kividest müür, platsi taustal Vaksali tänava poolt vaadates oleks aga tribüünitaoline kivist ehitis, mille ees asetseks vabadussõja mälestussammas. Tribüüni taga oleva müüri sisse oleks aga raiutud stseene vabadussõjast, kusjuures müüril asetseksid kujud, mis kujutaksid Eesti sõdureid muistsest iseseisvuse ajast kuni tänapäevani.

Kummalgi pool tribüüni pidi asetsema 16 meetri kõrguste metallist lipuvarraste rida. Tribüüni tagaseinas oleks monumentaalne purskkaev, selle külgedel aga oleksid istumiseks kivipingid. Õigeusu kirik tuli selle plaani järgi lammutada ja ehitada selle asemele rahvamaja, mis kavandi autori hinnangul oli linnas rahvamajale parim koht üldse.

Erinevates konkursile esitatud kavandites oli veel huvitavaid mõtteid – näiteks nägi üks kavand ette pargi likvideerimist ning seda, et ausammas asetseks mäerõunal laulupeoplatsi ääres. Enamikust kavanditest käis läbi (ka võidukavandi ühest variandist), et platsi laiendamiseks tuleks lammutada sambast n-ö üle platsi asuv puust õigeusu kirik, mis asus toona umbes sel kohal, kus hiljem pikki aastaid asus nõukogude ajal riigipank ja pärast SEB pank ning millisest hoonest saab nüüd maadluskeskus. Sakala (21.9.1938) kirjutas selle kohta, et kirik tuleb kõrvaldada, sest see "oma mannetusega rikkuvat platsi üldilmet". Kirik lammutati siiski alles 20 aastat hiljem, nõukogude ajal aastal 1959, et vabastada koht pangahoone ehitamiseks.

1938. aasta sügisel Vabaduse platsi ümberkujundamise kavandeid kommenteerides leidis linnapea August Maramaa, et ükski esitatud kavanditest ei rahulda soove täiel määral, kuid kõige vastuvõetavam on siiski Roman Koolmari kavand, mida tuleks mõnevõrra modifitseerida. Teise koha saanud Osvald Miti kavandit peeti kõige suurejoonelisemaks. Sakala leiab (21.9.1938), et kui platsi ümberkorraldamisele asutakse esimese auhinna saanud kavandi kohaselt, ei too see siiski kaasa palju uut, sest plats jääb üldiselt samaseks, nagu see on seni olnud, ainult suurust on talle juurde antud.

Pärast 1938. aasta sügisest konkursitööde võitjate väljaselgitamist oli linnavõimudel seega mõtteainet, kuidas teemaga edasi minna, sest tegelikult olid mõlemal võidukavandil omad probleemid. Juba oktoobris 1938 vahendas Sakala (S 3.10.1938) linnapea August Maramaa ettevaatlikkust väljendavaid sõnu volikogu istungilt, et "ei ole arvata, et Vabadusväljaku planeerimine lähemal ajal võiks teostamisele tulla". Samas aga vajavat linnavalitsus väljaku ümberkorraldamise uut kava kiiresti, sest sellest sõltuvad mitmed muud load, mida taotlevad nii eraisikud kui ka näiteks maavalitsus, et selles piirkonnas ehitada. Probleemi pakilisust arvestades võttis linnavalitsus suuna sellele, et lasta kiiresti koostada uus kavand, milles kasutataks ära konkursi "kõikides kavandites esitatud mõtted ja seisukohad, millised kohaseks peetakse meie oludele".

Uue plaani tegemise asjus pöördus linnavalitsus konkursil teise koha saanud Saksamaal õppiva ja tegutseva Osvald Miti poole, kelle saabumist Viljandisse oodati juba oktoobris 1938. Kas Mitt ka Viljandisse tuli ja võttis töö teha, pole teada, sest aasta lõpuni uusi teateid väljaku arengute kohta avalikkuseni ei jõudnud.

Naiskodukaitse esimestest ülemaalistest suvepäevadest osavõtjad mälestussambale pärgi asetamas juunis 1939. Vaade Eesti Panga Viljandi hoone aknast. Foto: Rahvusarhiiv, filmiarhiiv

Teema kerkis ajakirjanduses taas 1939. aasta alguses seoses aasta möödumisega Viljandi linnavolikogu otsusest kujundada Valuoja orgu president Konstantin Pätsi nimeline puiestik. Ajaleht Oma Maa (OM 5.1.1939) tundis huvi ka teiste pooleliolevate kavade vastu, sealhulgas uuris leht linnapea August Maramaalt, kaugel on Vabadusväljaku ümberehitamise projekt ja mis sellest edasi saab. Linnapea kinnitas, et väljak tuleb siiski nelinurkne, nagu enamik konkursil osalenud arhitekte oli oma võistlusele esitatud töödes kujutanud, ning seetõttu puudutab ehitus ka erakrunte ja ehitust. Küsimusele, millal siiski väljalubatud ümberkujundamine algab, vastas Maramaa: "See on tuleviku küsimus. Meie tahame kiiremini saada kätte projekti, et volikogu saaks selle heaks kiita ja et see siis kõrgemates instantsides kinnitatakse ning saaks kanda linna planeerimiskavale. Nii saaksime anda väljakuäärsete erakruntide omanikele lubasid nende ehitamiste jätkamiseks. Millal aga linn ise saab väljaku kujundamisele asuda, see oleneb muidugi kõige enne rahast. Kindlasti tuleb ka tõsta ümber Vabadussõjas langenute ausammas. See nõuab raha. Samuti kogu välja kujundamine on kulukas. Meie võime sellele mõelda alles 5 või 10 aasta pärast. Võibolla möödub veelgi rohkem, enne kui saab Viljandi Vabadusväljaku tema esinduslikus ilus välja ehitada." Maramaa sõnad osutusid paraku tõeks.

* * *

Pärast kuudepikkust vaikust tuli Viljandi linnavalitsus 1939. aasta sügisel taas Vabadusplatsi teema juurde tagasi. 18. septembri 1939 Sakala esiküljelugu kannab pealkirja "Vene väed tungisid Poolamaale" – teine maailmasõda oli juba mitu nädalat kestnud. Sama Sakala viiendal leheküljel on aga ülevaade linnavolikogu istungist, kus linnavalitsus taas rõhutas, et "Vabadusplats oma praegusel kujul ei ole vastuvõetav". Raad selgitas, et "ka Vabadussõjas langenute sammas ei ole projekteeritud ei Vaksali tee ega Tasuja puiestee järgi, nagu nähtub kaardist, mille linnavalitsus esitab linnavolikogule, siis kujuneski Vabadusplats juhuslikuks nii suuruselt kui kujult". Linnavalitsus leidis, et "on paratamatu anda platsile ristküliku kuju ja ette näha liiklemisvõimalusi platsile kogunemisel ja platsilt lahkumisel."

Probleemiks olid ka platsi vastuolud 1936. aasta planeeringuga, mida Teedeministeerium ei kinnitanud, võimalikud konfliktid platsiäärsete kruntide omanikega jne. Linn soovis kasutada võimalust plats enne ära laiendada, kui krundid jõutaks hoonestada, mis tekitaks hiljem lammutamisel ja äraostmisel lisakulusid.

Öine vaade vabadussõja mälestussamba juurest Vaksali ja Tallinna tänava poole (umbes 1935). Illumineeritult särab Viljandi põllumeeste seltsi kaubandusosakonna hoone. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Suurejoonelistele plaanidele tuli lõpp siiski juba mõned päevad hiljem, kui Vabadusplatsi laiendamise kavatsus ei leidnud Viljandi volikogus poolehoidu. (S 20.9.1939)

Platsi laiendamise teema osutus 19. septembril 1939 peetud istungil peamiseks arutlusteemaks. Linnapea August Maramaa kordas taas oma argumente, et omal ajal kinnitatud linnaplaanis on Vabadusplats ette nähtud nelinurksena, hiljem esitatud ja muudetud linnaplaanis on Vabadusplats märgitud trapetsikujuline ehk niisugune, nagu ta on praegu tegelikult. Selles osas aga on Teedeministeerium jätnud linnaplaani kinnitamata. Linnavalitsus esitas volikogule arhitekt Roman Koolmari võidukavandi, mida oli algsega võrreldes korrigeeritud, paludes ühtlasi volitusi asuda Vabadusplatsi ümberkorraldamisele.

Et linnapea esitas volikogule siiski Roman Koolmari aasta vana kavandi pisut muudetud kujul, võib viidata sellele, et 1938. aasta oktoobris Osvald Mittiga loodetud koostööst siiski uut kõiki võimalikke ideid koondavat ning linnavalitsust rahuldavat kavandit ei sündinud.

Teema küttis aga volikogu istungil pikalt kirgi. Mitu linnavolinikku leidsid, et Vabadusplatsi muutmine nelinurkseks ei ole millegagi põhjendatud. Volikogu liige Friedrich Werncke sõnas, et "päälegi nõuaks platsi ümberkorraldamine esitatud skitsi kohaselt erakruntide võõrandamist, vallikraavi täitmist, Tasuja puiestee osalist kaotamist jne." Ta leidis, et "välismaa linnades suured väljakud on sageli trapetsikujulised ja nii võiks see ka Viljandis jääda". Siinkohal on oluline muidugi märkida, et Wernckel olid asjas ka omad huvid mängus – talle kuulus elumajaks plaanitud krunt Tasuja puiestee 3, mis oleks läinud platsi laienduse alla.

Volinik Reinhold Simon (endine Viljandi linnapea, kes oli ametis 1921–1924) arvas, et "kogu see Vabadusplatsi asi on üldse tume ja jääb ka selleks. Meie ei või fantaasial mängida lasta, meie peame küsima, mis selle platsi ümberplaneerimine maksma läheb ja kas seda ka meile tarvis on." Simon heitis linnapeale ette ka omapead tegutsemist ning pidas ebakohaseks kavatsust mälestussammas teise kohta ümber paigutada. Linnavolikogu liige Juhan Meos arvas, et arhitekt Koolmari plaani järgi plats tunduvalt ei suurene ja ka praegusel platsil pole tunda olnud eriti suurt ruumipuudust. Meos leidis ka, et "kavandi valmistaja on toiminud liiga kergel käel ja tõmbanud jooni, kuhu juhtub, küsimata sellest, et see võib puudutada ka mõnede kodanike eraomandit". Arutelus leiti muu hulgas, et kui Teedeministeerium sel kombel oma tahet peale surub, siis pole ju kohalikku volikogu tarviski. Jutuks oli, et linnas võib leiduda ka teisi platse, mis sobivad suuremateks rahvakogunemisteks, oli mõte, et senist Vabadusplatsi võib kergesti suurendada sel teel, kui osa puid pargist maha võtta jne.

Kokkuvõtvalt leidis linnavolinik Gustav Seen, et "esitatud projekt on fantastiline, mispärast selle teostamiseks pole tarvis raha ja energiat kulutada. Kui tegemist on mingi väljaku suurendamisega, siis on see ikkagi ainult luksuse tagaajamine." Teda toetas ka endine linnapea Jaan Vares, kes arvas, et "suuremaid pidustusi ja paraade võiks väga hästi korraldada ka turuplatsil, samuti lennuväljal. Tühi plats keset linna ei ütle nagunii midagi ja sellepärast võiks praegune Vabadusplats jääda seesuguseks, nagu ta on." Vares oli mäletatavasti linnapea ajal, mil sammas 1926. aastal püstitati.

Linnavolikogu liige Friedrich Werncke tegi lõpuks ettepaneku, et Vabadusplats tuleb kujundada võimaluse korral senistes piirides.

Kuigi linnapea August Maramaa üritas korduvalt linnavolikogu liikmetele vastu vaielda ja seletada, et tema arvates tuleb platsi tulevikus ikkagi ümber korraldada ja suurendada ning siis läheb see linnale juba palju rohkem maksma, ei õnnestunud tal teisi veenda. Hääletusel sai ta täieliku kaotuse osaliseks – 17st kohal olnud volinikust 14 hääletas senise olukorra säilitamise poolt. Kaks volinikku jäi erapooletuks. Werncke ettepaneku vastu jäi Maramaa üksi.

Seega jäid Vabaduse platsi ümberehitamise plaanid ootama paremaid aegu. Neid aga ei tulnud. Tulid hoopis okupatsioon ja sõda.

* * *

Vabadussõja tähiste lõhkumine Viljandi linnas algas juba esimese anneksiooniaasta septembris. 29. septembril 1940 tõmmati aluselt maha kapten Anton Irve monument. Pärast seda levis linnas kohe kuuldus, et on tulnud ka Amandus Adamsoni loodud vabadussõjas langenud sakalaste mälestussamba tund. Mingil põhjusel jäi see sammas 1940. aasta sügisel siiski püsti. Seda paraku vaid kolmveerandiks aastaks.

Punalipud 1940. aasta suvel vabadussõjas hukkunute mälestussamba esisel platsil. Miitingulistele kõneles uue võimu ametisse pandud uus maavanem Vladimir Laante, kes seni oli tegutsenud loomaarstina Vändras. Vabadussõja mälestussamba kallale 1940. aastal veel ei mindud. Foto: Viljandi muuseumi fotoarhiiv

Veel ei olnud Eestis vaibunud küüdirongide rataste kolksumine, kui Vabadusplatsi läheduses elavad linlased tugevate plahvatuste tõttu unest ärkasid. Oli 1941. aasta 19. juuni varahommik, kella kahe ja nelja vahel. Lõhuti mälestussammast. (S 19.6.1942 ja S 13.10.1943)

Hävitustöö algatajateks ja põhiorganiseerijateks olid Viljandi linna täitevkomitee uus esimees, praeguses mõistes linnapea (kelle iseloomustamiseks kasutas Sakala tema nime ees ametit "kingsepp") – Mihkel Link, kohalik kõrge parteitegelane Vladimir Laante (Sakala iseloomustas teda ka sõnadega "jõhker bolshevik" ja "kogu eluaeg vähehinnatud loomatohter") ning maakonna täitevkomitee esimees (meditsiiniõde) Elfriede Piip.

Nende juhtimisel kinnitati eespool mainitud ööl kella kahe paiku samba kujude külge köied ja hakati sikutama. Suure vaeva ja pika tirimise järel õnnestus kujud aluselt lahti kangutada ning maha tõmmata. Seejärel asetati betoonpüramiidile lõhkelaengud ja õhiti see. (S 15.12.1941)

Töömeesteks olid peamiselt miilitsad, GPU mehed ehk julgeolekutöötajad ja agarad komnoored. Samba purustamise eest maksti töötegijaile ületunnitasu. (S 19.6.1942) Hommikul kella kaheksa paiku kinnitati mahatõmmatud kujude külge taas köied ja veeti need koos betoonirisuga üle Tasuja puiestee, kõrval asuvasse linnusekraavi. Kauaks kujud kraavi siiski ei jäänud.

Toona Sakala asemel ilmuma pandud ajaleht Punane Täht (1940-1941) ei kirjutanud mälestussamba likvideerimise aktsioonist midagi. Küll aga oli 25. veebruaril 1941 selles lehes ilmunud pikem käsitlus Hans Kruusi sulest, mis vabadussõja rolli Eesti ajaloos ümber mõtestas. Kruus kirjutas: "Nõndanimetatud vabadussõja tulemusena oli kodanlusel võimalik muuta Eesti välismaa kapitalistide poolasumaaks ja Eesti kodanlusel oli nüüd vabadus käes kummardada kapitali kuldvasikat. Sellepärast ei olnud 1918.–1919. aasta sõda mingisuguseks vabadussõjaks."

Lõhkumisjärgsel päeval, 20. juunil käsutati mitmete linna ettevõtete ja asutuste töötajaid samba ümbrusest mulda eemale kärutama. Sellega taheti koht päris maatasa teha. Et õhkulastud püramiidi terveks jäänud aluse ümber olev mulla hulk oli üsna suur, siis venis laialivedamise töö "eht-stahhaanovlikult ja jäi pooleli; enne oli punastel juba tuul sees". (S 15.12.1941)

Sündmused hakkasid vahepeal tõesti teistpidi arenema, 8. juuli viimasel tunnil oli Viljandi Nõukogude okupatsioonivõimu asemel juba Saksa okupatsioonivõimu all.

1941. aastal juulis taganemisel hävituspataljonlaste põlema pandud Eest Panga Viljandi hoone vahetult pärast linna üleminekut Saksa võimu alla. Esiplaanil paremal on näha ka purustatud mälestussamba alust, mille ümbert mulla äravedamine on pooleli jäänud. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

30. augustil 1941 alustati Viljandi linnavalitsuse korraldusel Vabadusväljakul purustatud mälestussamba aluse kordaseadmist. (S 1.9.1941) Samba alus oli kavas tasandada ning katta mätastega, järelejäänud betoonalust aga plaaniti parandada nii, et vältida selle edasist lagunemist ilmastiku mõjul. Samba alus sooviti kaunistada lilledega. "Kuna mälestussamba kujud on mahavõtmisel suurel määral purunenud, siis on praegu raske ütelda, kas neid suudetakse korda seadida ning oma endisele kohale asetada. Igal juhul võtab kujude parandamine aga tublisti aega. Teiseks võib kõne alla tulla ka ausamba aluse asetamine uude kohta seoses Vabadusväljaku ümberplaneerimisega, mis teatavasti juba endistel aegadel kavatsusel oli," nentis Sakala.

1941. aasta 14. detsembril avaldas Viljandi linnavalitsus üleskutse, milles paluti kõiki linnakodanikke, kes midagi teavad vabadusmonumendi ärakadunud osadest, endast teatada Viljandi muuseumi juhatajale. (S 15.12.1941) Sakala tõi oma artiklis pisut selgust ka mälestussamba kujude saatusse: "[---] selgus, et mahakistud mälestussamba kujud olid toimetatud Põllumeeste Seltsi [Kaubandusosakonna hoone] tagaõue – sepitöökoja kuuri ning puuriida taha (Tallinna tn 3, praegu Viljandi Kaubamaja) Sinna olid nad veetud purustatuna ja määrituna, mõlemal kujudegrupil puudus küljest terve rida osasid: ühe kuju käsi, pistmõõk, odaots, lipuvarda ots jne. Kõrgelt sambalt maha tõmmates ühel kujul oli pea otsast murdunud. Inimesed, kes neid kujusid nii purustatult nägid, ütlesid, et nad pole millegi üle rohkem vihastanud, kui seda pilti vaadates." (S 15.12.1941)

Sama leht kirjutas veel, et Viljandi linnavalitsus otsustas samba kohe uuesti ülesehitamisele võtta. Selleks oleks aga vaja leida "vähemalt osa kadunud sambakildudest. Võib-olla omastasid sambalõhkujad-bolshevikud väärtuslikust pronksist valatud kujude tükke, kuid võib-olla läksid need kaduma samba transporteerimisel kõrvalisse kohta."

1942. aasta kevadel kaunistati mälestussamba aluse ümbrus taas lilleklumpidega ja peeti selle aluse juures suuremaid rahvuslikke pidupäevi. Kujude saatuse juurde tuli Sakala tagasi alles 1943. aasta 13. oktoobril, kirjutades: "Varsti pärast Viljandi vabanemist korrastati alus. Purunenud kujudegruppi aga ei saanud enam endisesse seisukorda restaureerida."

Saksa okupatsiooni aegne Viljandi maavanem Mihkel Hansen asetas Eesti Vabariigi aastapäeva puhul 24. veebruaril 1943 vabadussõja mälestussamba alusele pärja. Hansen oli olnud Viljandi maavanem ka aastatel 1937-1940. Ta suri aastal 2004 Kanadas Torontos. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

* * *

Eespool toodud artiklikatked on peaaegu kõik, mis mälestussamba saatuse kohta toona ilmunud on. Paraku tekitab see vähenegi rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. Tekstidest ei selgu üheselt, kas pärast võimuvahetust leiti kujud 1941. aasta 15. detsembri Sakalas kirjeldatud olukorras või saadi alles tagantjärele inimeste juttude põhjal teada, et nad Põllumeeste Seltsi Kaubandusosakonna tagahoovi olid veetud. Kas tekstis, kus öeldakse vaja olevat leida vähemalt osa kadunud sambakildudest, mõeldakse ülesloetud detaile või kogu samba kujusid? Kas arvatakse, et samba kujud võisid kaotsi minna teel Vabadusplatsilt valutöökotta või mõeldakse "kõrvalisse kohta transporteerimise" all samba kujude äravedamist töökojast? "Purunenud kujudegruppi aga ei saanud enam endisesse olukorda restaureerida." Kas siin mõeldakse seda, et kujud saadi kätte, aga olid nii purunenud, et ei kõlvanud restaureerimiseks, või seda, et taastamine jäi ära sellepärast, et kujude üksikuid kadunud tükke ei õnnestunud üles leida? Tõenäoliselt ei saagi me seda kunagi teada.

Nüüdseks Viljandi Muuseumi fotokogusse jõudnud pilt näitab 19. juunil 1941 purustatud Suure-Jaanis asunud Lembitu kuju ja samal kuupäeval purustatud Viljandi mälestussamba monumendi skulptuure vedelemas koos ühe aia ääres. Foto tegemise koht on teadmata, kuid tõenäoliselt on see Põllumeeste Seltsi Kaubandusosakonna tagaõu. Fotol on näha esiplaanil Lembitu kuju, mis pikka aega asus Viljandi Muuseumis. Alates 2012. aasta veebruarist asub kuju Suure-Jaani gümnaasiumi fuajees, kuhu muuseum on selle deponeerinud.

Viljandi Muuseumi fotokogusse jõudnud pilt näitab purustatud Suure-Jaani Lembitu kuju ja Viljandi mälestussamba monumendi skulptuure vedelemas koos ühe aia ääres. Foto tegemise koht ja aega on teadmata, kuid tõenäoliselt on kohaks Põllumeeste Seltsi Kaubandusosakonna tagaõu ja aastaks 1941. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

Fotol Lembitu taga paistavad aga nii Viljandi samba esiküljel olnud ema lapsega kui ka püramiidi tipus olnud Eesti sõdur koos langeva Lembituga. Fotol paistab olevat näha ka fragment Eesti sõduri käes olevast lipust, mõõka ega mõõgatuppe ei paista. Samuti on näha kilpi, mis oli kuju tagumisel poolel, langeva Lembitu selja taga, ning Lembitu üles tõstetud kätt, mis on samba lõhkumise käigus viga saanud.

Foto järgi otsustades olid skulptuurigrupid 1941. aastal, kui foto on väidetavalt tehtud, siiski põhiosas alles ega olnud sedavõrd purustatud, et nad oleksid olnud lõhutud väikesteks tükkideks. Võib vaid spekuleerida, kas neid oleks olnud võimalik hea tahtmise korral restaureerida või mitte. Omaette küsimus on, kas selles, et samba taastamise asemel piirduti vaid seda ümbritsenud haljastuse taastamisega, võib tajuda ka selgeid jooni Saksa okupatsioonivõimude kaalutlustest, mille järgi Eesti riikluse meenutamine pikemas perspektiivis ei olnud just ilmselt esimese järgu ootuste hulgas.

Viljandi Muuseumis on säilinud skulptuuridest neli fragmenti – samba esiküljel olnud ema ja last kujutanud kujudegrupist lapse käsi küünarnukist alates, püramiidi tipus olnud Eesti sõdurit ja langevat Lembitut kujutavast skulptuurigrupist Lembitu lühike mõõk ja käelaba, ning Eesti sõduri mõõgatupp, mis asus kuju küljel.

Ülle Aaskivi artikkel "Viljandi kadunud monument" 1988. aasta 6. septembri Sakalas tõi mitmeid huvitavaid vastukajasid (jurist ja Rahvarinde üks kohalikke liidreid Ülle Aaskivi refereeris oma artiklis ajakirjas Kaitse Kodu 1926. aastal ilmunud lugu Viljandi mälestussamba kohta).

Mõtlemisainet peaks pakkuma ühelt inimeselt saadud kiri. Ette olgu öeldud, et jutt käib Viljandis Pärnu mnt 18 asunud metallivalamise tööstusest, mis natsionaliseeriti ja mille peremeheks sai Tarbijate Kooperatiivi Tööstuskombinaat, tegevusajaks umbes 1948–1950. "Kunagi avaldati Sirbis ja Vasaras artikkel professor Adamsoni poolt valmistatud mälestussammaste kohta. Kusjuures oli mainitud, et Viljandi mälestussammas valati ümber nimetatud valutöökojas. See oli laim ja vale nende tööliste aadressil, kes töötasid sel ajal valutöökojas. Tõesti, sellel eesmärgil toodi nii Viljandi kui ka Pilistvere mälestussammaste pronkskujud sinna. [---] Kus need kujud seisid aastaid, ma tõesti ei tea. Räägiti, et Tarvastus, räägiti, et praeguse TREV-i õuel Riia mnt. [---] Valutöökoja mehed [---] keeldusid pronkskujusid lõhkumast ja ümber valamast. Need seisid valutöökoja õuel tükk aega, kuni ühel päeval sõitis auto õue ja töökoja meestele anti korraldus kujud peale laadida Tallinna viimiseks. Mehed keeldusid kujusid autole laadimast. Siis toodi miilitsa saatel 15 päeva mehed (15 päeva aresti oli tuntud nõukogude-aegne karistus väikepättidele, kaklejatele, joodikutele ja muudele avaliku korra rikkujatele, mida pigem kasutati 1950ndate lõpust peale), kes laadisid kujud autodele. Nii algas mälestussammaste viimane teekond Viljandist Tallinna relvastatud valve all, et metsavennad ei segaks nende viimast teekonda. [---] Ma ei tea öelda, millisesse tehasesse nad Tallinnasse ümbervalamiseks viidi."

Mida öelda kommentaariks? Eeldades, et kujud saadi Saksa ajal kätte, kuid need olid väga purunenud ja jäid kuhugi vedelema, on võimalik nende üleskorjamine nõukogude ajal ja valukotta vedamine.

Segadust tekitab siiski kirjalõik, kus autor väidab, et kujud olid täiesti terved ja puudus ainult lipp. Ei ole tõenäoline, et kujud sel ajal veel terved võisid olla (vt ka eestpoolt). Võimalik, et kirja autor ajab midagi segi. Aga võib olla ei aja.

2020. aasta teadmiste põhjalt Viljandi Muuseumi kogus olevat maas vedelevate kujude fotot vaadates paistab, et kujud olid tõesti suhteliselt terved ja puudusid vaid mõned detailid. Loo kirjutamise ajal aastal 1988 polnud seda fotot võimalik kasutada.

* * *

Aastal 1949 oli endiselt Vabadusplatsilt kadunud ka veel viimased jäljed seal kunagi olnud mälestussambast ja selle alusest. Hävituspataljoni 1941. aastal põlema pandud Eesti Panga Viljandi hoone seisis tondilossina 1950. aastate lõpuni, mil ta lihtsustatud kujul ümber ehitati.

Piirdeaed ja võsa mälestussamba endises asukohas aastal 1959. Nõukogude väljaku ääres käib seni varemetes seisnud Eesti Panga Viljandi hoone taastamine administratiivhooneks lihtsustatud kujul.  Foto: Endel Veliste, Viljandi muuseumi fotokogu

1950. aastate alguses kavandati toona Nõukogude väljaku nime kandva platsi ja selle ümbruse suurejoonelist ümberkorraldamist, muu hulgas pidi varasemasse Vabadussõja mälestussamba asukohta tulema monument Jossif Stalinile, kuid see jäi Stalini surma järel 1953. aastal siiski püsti panemata.

Viljandi pääses napilt sellest, et vabadussõja mälestussamba endisele kohale oleks 1950. aastate esimeses pooles rajatud ausammas Jossif Stalinile (skulptor Juta Eskel, samba arhitekt Ivan Starostin). Monument jäi püsti panemata vaid seetõttu, et 1953. aasta kevadel Stalin suri. Foto: Viljandi muuseum, keskväljaku ümberkujundamise joonistus

Samba endises asupaigas oli pikka aega tühjus, 1970. aastatel asus seal Viljandi rajooni tööeesrindlaste autahvel-kivisein.

1970. aastatel asus vabadussõja mälestussamba asupaigas kivimüürina ehitatud autahvel, millel eksponeeriti Viljandi rajooni tööeesrindlaste portreefotosid. Suvine vaade Eesti Panga endise hoone poolt. Foto: Viljandi muuseumi fotokogu

1979. aastal algasid samba endises asukohas ehitustööd – sellele kohale kerkis Eestimaa Kommunistliku Partei Viljandi Rajoonikomitee hoone, mis valmis aastal 1981. Hoone oli peegelpildis koopiaks EKP Tallinna Mere rajooni komitee hoonest (arhitekt Malle Kusma).

EKP Viljandi Rajoonikomitee hoone täielikult valminuna. Pilt on tehtud mais 1982. Foto: Endel Veliste, Viljandi muuseumi fotokogu

Eesti iseseisvuse taastamise järel 1990. aastate alguses ehitati Viljandi endine parteihoone suvaliselt ümber, muutes selle väljapeetud stiilis originaaliga võrreldes eklektiliseks maitsetuks monstrumiks.

* * *

Järelmõtteiks augustis 2020, 31 aastat pärast selle loo esmailmumist:

Juba 1988. aastal kostis hääli, et mälestussammas tuleks taastada – Viljandimaa rahvale oli Vabaduse platsil asunud monument hinge jäänud vabaduse sümbolina. Siiski avaldasin toona oma loos arvamust, et see taastamine on ühelt poolt võimatu (parteimaja oli omal kohal) ja teiselt poolt ka suhteliselt mõttetu. Miks? See sammas oli puudustele vaatamata 1920. aastate hõngu kandev ja ajaloolist väärtust omav kui Amandus Adamsoni töö, olgugi et ebaõnnestunud. Väärtus oli originaalil. Fotode järgi järeletehtu endas eespool kirjeldatud väärtusi ei kannaks.

Kirjutasin ka, et kahtlemata on vabadussõjas langenud sakalaste mälestust vaja jäädvustada, kuid millisel viisil see peaks teoks saama, on juba teise loo teema. 1989. aastal ilmunud loos on ka read, et Adamsoni loodud monumendi koht vääriks kindlasti juba kohe äramärkimist. Kas või tahvliga EKP Viljandi Rajoonikomitee seinal.

Vastavalt Viljandi linnavolikogu otsusele avati 24. veebruaril 1996 endise EKP Viljandi Rajoonikomitee ehk toonase nn ametite maja seinal mälestusplaat. Tahvli alusplaat oli graniidist ja plaadil oli pronksist bareljeef, mis kujutab Amandus Adamsoni kavandatud sammast. Tahvli kujundas Viljandi linna toonane peakunstnik Malle London, bareljeefi autor on skulptor Peeter Leinbock. Tahvli avas toonane linnavolikogu esimees Arnold Kimber, tema selja taga on Pauluse koguduse õpetaja Mart Salumäe, lillekimbuga linnapea Andres Soosaar ja sporditegelane ning fotograaf Igor Tavaste. Foto: Endel Veliste, rahvusarhiiv, filmiarhiiv

Mälestustahvel avatigi, tõsi aastaid hiljem, 24. veebruaril 1996. Tahvli alusplaat oli graniidist ja plaadil oli pronksist bareljeef, mis kujutab Adamsoni kavandatud sammast. Tahvli kujundas Viljandi linna toonane peakunstnik Malle London, bareljeefi autor on skulptor Peeter Leinbock. Viljandi linnavolikogu oli toona otsustanud, et kunagine asupaik tähistatakse mälestustahvliga. Tahvel on nüüd hoiul Viljandi muuseumis. Samba taastamist toona mõistlikuks ja võimalikuks ei peetud, arvestades muu hulgas kunstispetsialistide seisukohti.

Nüüd, kui vabadussõja mälestussamba asukohas olnud parteimaja on lammutatud, on mõistetav, et toetus samba taastamisele endisel kujul on kohalike võimude, kodanikuühenduste ja linnarahva hulgas tugev. Tekkinud on endises kohas esimest korda selleks n-ö füüsiline võimalus. Viljandi linnavolikogu on samba ajaloolises asukohas ja ajaloolisel kujul ennistamise suuna võtnud juba 2015. aastal. Ja otsustati ka, et kogu piirkonnale on vaja luua sobilik ruumilahendus (parteimaja lammutamine oli muidugi oluline eeldus). Vabaduse monumendi rajamiseks oli Viljandi linn mäletatavasti korraldanud konkursi ka 2002. aasta jaanuaris, kuid see lõppes samal kevadel sobiva tulemuseta.

Väärib austust nende inimeste pühendumus, kes samba taastamise asja ei ole ajanud ega aja mitte konjunktuursetest kaalutlustest lähtudes, vaid kelle hing patrioodi ja muinsuskaitsjana on aastaid valutanud selle nimel, et vabadussõjas langenute Viljandimaa sammas saaks taastatud. Üks selliseid inimesi on kindlasti Viljandi muuseumi kauaaegne juht Jaak Pihlak, kes avaldas Sakalas ka kuu alguses, 4. augustil samba endisel kujul taastamise kohta üleskutse.

Niimoodi saaks otsad kokku Eesti vabadussõja mälestussammaste taastamiste ring, mis algas üle 30 aasta tagasi ja mille tulemusena on taastatud neist peaaegu kõik – Viljandimaa sammas (peale Narva-Jõesuu samba) on ainus, mis on veel taastamata. Lähtudes omaaegse uuesti ülesehitamise loogikast ja sellest, et see on üks tee kinnitada teistele (aga tihtipeale ka iseendale) riigi järjepidevust ja näidata kõigile, et me ehitame kord lõhutu uuesti üles, taastame sümboli juba põhimõtte pärast, on mõistetav, et muud asjaolud, sh vaidlused kunstiliste teemade üle, asetuvad sellise lähenemise korral teisejärgulisse positsiooni. Seega – kui Viljandi linn suudab taastada väljaku ja samba, on see kindlasti üks võimalusi tasuda auvõlg ajalooliselt Viljandimaalt pärit sadade hukkunute ees.

Lugedes aga uuesti üle ja täiendades seda lugu, mis sai kirjutatud 32 aastat tagasi, ei saanud ma siiski lahti mõttest, et võib-olla on võimalik leida ka kooskõla eri lähenemisnurkade vahel – ühest küljest taastada ajalooline mälestussammas omaaegses asupaigas, mis meenutab meile Eesti riigi algust üle 100 aasta tagasi, aga teisest küljest lisada sellele moodsa Eesti riigi puudutus ehk kasutada taastamise juures tavapärase betooni ja pronksi asemel moodsaid tehnoloogiaid. Näiteks kuvada sammast sellisena, nagu ta oli, ja seal, kus ta oli, originaalsuuruses kolmemõõtmelise hologrammina, valguskujuna. Nende ridade kirjutamise ajal oli mul hea meel teada saada, et hologrammi mõtte on 16 aastat tagasi välja pakkunud ka endine Viljandi linnapea, tuntud kohalik poliitik, füüsikaõpetaja ja ajaloohuviline, mitmete ajalooraamatute autor Heiki Raudla.

See hologramm moodustaks koos taamal oleva Jaani kiriku, lossimägede, lauluväljaku, endise politseimaja ja endise Eesti Panga Viljandi maja (kui ka see viia algsele kujule, nagu ta oli enne nõukogulikku ümberehitamist) valguslahendustega ühtlasi nii vana kui ka uue ühtse koosluse, mis meelitaks müstilise valguse ning vana sümboli ning uue tehnoloogia sümbioosina inimesi kõikjalt, ja mitte ainult Eestist.

Nii oleks võimalik ka tegelikult "tuua" Viljandisse vabariigi aastapäeva puhul näiteks kõik Eesti vabadussõja mälestussambad ja kuvada originaalsuuruses 3D-hologrammidena samas kohas vahelduvalt. Või anda võimalus ajaloolise samba hologrammile lisaks näidata seal ka teatud ajal Viljandi linna tellimusel noorte kunstnike uusi võimalikke variatsioone mälestusteostest, mis juba loodud spetsiaalselt tehnoloogiate uusimaid võimalusi arvestades.

Nii kujuneks vabadussõja Viljandi mälestussamba taastamisest algse visuaaliga kujul ja algses kohas, kuid uute tehnoloogiate kasutamise abil, ka omamoodi manifestatsioon Viljandile kui paigale, kus ikka uuendusi hinnatud, ning Eestile kui digitaaltehnoloogiate riigile, millest need mehed ja naised, kes üle 100 aasta tagasi selle riigi eest võitlesid ja langesid, veel unistada ei saanud, kuid mille üle nad võiksid tänapäeva naastes uhked olla.

Aga loomulikult on kõik need otsused Viljandis elavate viljandlaste ning Viljandimaa inimeste ja nende valitud esindajate teha. Mina kui sünnilt ja hingelt viljandlane, aga samas väljarännanu, loodan, et asi seisma ei jää ja et vabadussõjas langenute mälestus saaks ühel või teisel viisil väärikalt jäädvustatud, olgu see siis betooni ja pronksina, hologrammprojektsioonina või mingil muul viisil, mida viljandlased ja viljandimaalased õigeks peavad.

* * *

Tasub meeles pidada vaimuliku ja ühiskonnategelase Villem Reimani sõnu, mis on 1912. aastal kirja pandud: "Me võiksime igalt tööpõllult sarnaseid näitusi kümnete kaupa kokku kanda, kui hoolimata ja arusaamata meil mineviku pärandusega ja eelkäijate tööga ümber käiakse ... See on hädaohtlik eksitee, kuhu oleme sattunud. Meie ei sammu rõõmsalt edasi, vaid käime ringiratast, nagu mõni vigase ajuga loom: ei hakka säält minema, kus eelkäijad ja -tegijad väsinult maha langesid, vaid algame uuesti oma pääd, et paremal juhul sinna jõuda, kus eelkäijad oma tööd ja käiku lõpetasid. Ainult rahvad, kes mineviku päranduse aukartuses ja tänumeeles üles tõstavad, sellest ennast kinnitavad ja selle juhil teele lähevad, jõuavad edasi ja teevad töösid, mida ajalugu mäletab ja mis ajad ja rahvad üle kestavad. Ajaloost mittearusaajad rahvad ei ole kunagi ajaloolikuks saanud, ei ole ajalugu sünnitanud ega ajaloos kestma jäänud."