Viljandil on veel vara Euroopa spordilinnaks kandideerida

Heino Laiapea: "Viljandi spordibaaside ja eluga tutvumiseks kulub ilmselt mitu päeva." Foto: Elmo Riig

VIIMASTEL AASTATEL on Viljandi linnavalitsusele tulnud ootamatult palju häid asju. Üks suuremaid oli ilmselt täiendava raha saamine Tallinna tänava uuendamiseks Uku keskuseni välja. Hiljuti saabus ka ettepanek, et Viljandi võiks kandideerida Euroopa spordilinnaks. See tiitel tooks linnale kindlasti omajagu au ja kuulsust. Kui pakutakse, siis tuleks vastu võtta, kuigi linnale läheks see au ja kuulsus maksma 900 eurot üksnes kandideerimisel. Tuleks esitada ka mahukas taotlus, milles on välja toodud linna spordielu ja spordibaaside parimad küljed ja oma headuses tuntud Viljandi traditsioonilised spordiüritused, mille üleslugemine läheks siinkohal pikale.

Viljandi linnas on muidugi täiesti olemas eelisarendatavad alad ja oma ala entusiastidest professionaalsed treenerid. Soovijatele jagub mitmesuguseid treeningupaiku ja võistlusi. Pallimängud toovad saali ja staadionile arvukalt pealtvaatajaid. Edukamaid toetatakse vastavalt linna võimalustele. Kõik on ju esmapilgul väga kena.

SPORDILINNAKS saab kandideerida igast Euroopa riigist üks linn, kus on alla 25 000 elaniku, ja seda teha saab ainult üks kord. Viljandi ei ole aga minu hinnangul vähemalt sel aastal veel valmis edukalt kandideerima. Kui linnavalitsuse ametnikud alles nüüd ingliskeelset juhendit tõlkima ja tõlgendama asuvad, siis milline oleks kiiruga tehtud taotlus? Teine põhjus on praegu veel pooleli olev kesklinna tänavate uuendamine. Spordibaasid vajavad komisjoni tulekuks (ja mitte ainult selleks) põhjalikku ülesvuntsimist. Praegu pole selleks lihtsalt aega.

KOLMAS TAKISTAV tegur on see, et lähiaastatel tuleb Viljandis rajamisele kolm uut suuremat spordiobjekti: veekeskus, jalgpallihall ja maadlushoone. Kui ka nendes juba hoogne tegevus käib, alles siis oleks sobiv aeg külalisi ja hindajaid kutsuda. Mina näen hindamiskomisjoni vastuvõttu selliselt: malesõbraliku abilinnapea Janika Gedvili eestvedamisel mõisaparki rajatud malenurgas mängivad spaahotelli majutatud külalised hommikul Viljandi prominentidega malet. Seejärel orienteeruvad nad Viljandi lossimägedes, teevad terviserajal jalgratastega ringi ümber Viljandi järve, aerutavad järvel ning ehk ka ratsutavad Heimtalis. Just sportlikule komisjonile meeldiv ja meeldejääv ajaveetmine.

Kindlasti võiks viia külalised ka 2019. aastal avatud Paalalinna heiteväljakule, kus treener Tiit Aru räägiks selle saamisloo. Sellised väikesed üksikasjad lisavad vürtsi ja värvi. Viljandi spordibaaside ja eluga tutvumiseks kulub ilmselt mitu päeva. Veel parem, kui külaskäik ajastada taas Viljandis peetavate Eesti omavalitsuste suvemängudega. See kõik võib juhtuda paari aasta pärast.

MIKS ON ÕIGE LÜKATA kandideerimine praegu veel edasi, saab selgeks siis, kui võrrelda Viljandi veel laskmata karu naha jagamisega sarnanevat lugu Kuressaare spordilinnaks saamise looga. Kuidas Kuressaare üldse Euroopa spordilinnaks sai?

Lugu on üsna lihtne: üks Brüsselis töötav saarlane andis spordilinnade valimise süsteemist Kuressaare linnavalitsusele teada. Linnavalitsuse hakkajatele ametnikele selline mõte meeldis ja asutigi tegutsema. Kõigepealt saatsid saarlased kevadel Euroopa spordipealinnade ja -linnade föderatsioonile (ACES Europe) vabas vormis kirja sooviga kandideerida spordilinnaks. Mai lõpus saadeti neile taotlusvorm.

SAAREMAA VALLA kultuurinõunik Kristel Peel selgitas mulle meelsasti asjade edasist käiku. «Taotluse kokkupanekuga oli päris kiire, meil oli aega üks kuu, et see Brüsselisse ära saata. Selleks saime väga konkreetse juhendi ja küsimused, millele pidime vastama: millised on meie linna tingimused spordi edendamiseks, kuidas on sporditegevus korraldatud (noortest kuni eakate ja puuetega inimesteni välja), kas ja kuidas toimub vabatahtlike tegevus. Eelarveküsimused ja muu selline.

Pärast seda, kui taotlus oli läbi vaadatud ja heaks kiidetud, sai Kuressaare Euroopa spordilinna nominatsiooni ja žürii määras aja, mil nad tulid linna üle vaatama. Kuidas nad oma juhatusest need neli inimest valivad, kes eri linnadesse sõidavad, ma ei tea, ilmselt juhuslikkuse alusel. Kuressaares näitasime neile kaks päeva meie objekte, vastasime nende küsimustele ja andsime ühise pressikonverentsi meediale. Pärast linnade külastusi tuli mingi hetk teade, et oleme valitud ja saimegi kutse auhinnatseremooniale Brüsselisse,» rääkis (õigemini kirjutas mulle) kultuurinõunik Kristel Peel.

KURESSAARE POOLE pöördus ACES Europe juhatus ja küsis soovitusi, kes võiks Eestist veel kandideerida. Kuressaare linnavalitsus soovitas terve rea sportlikke linnu (Viljandi, Tartu, Pärnu ja Elva). «Eestis ei ole spordilinnade valimine tõesti varem levinud olnud ja nende juhatus ei ole osanud ka kuhugi pöörduda. Seevastu Itaalias ja Hispaanias on see väga populaarne ning linnad on mõistnud, et nad saavad selle enda kasuks hästi tööle panna ja kandideeritakse kümnete kaupa,» teadis kultuurinõunik.

Ilmselt valis juhatus ise Eestist just Viljandi, sest teadaolevalt Viljandi taotlust ei esitanud. Juhatuse eesotsas on inimesed Itaaliast ja Hispaaniast ning muidugi ei tunne nad väikese Eesti linnu ja sporditegemisi.

Saaremaa vallavalitsuse teada ei ole Viljandi linnavalitsus seni saarlastelt kandideerimiskogemusi küsinud. Kui Kuressaares koostati taotlus juunis ja kogu edasine otsustamine võttis kolm-neli kuud, siis on tõenäoline, et Viljandi taotlus jookseks praegu lihtsalt ummikusse või lahendataks formaalselt.

SÄÄRASED TIITLID aitavad muidugi uksi avada. Kui hakati aasta põllumehi valima, siis tunnistasid esimesed selle tiitli saanud mulle avameelselt, et näiteks pankade suhtumine neisse muutus märgatavalt. Loomulikult positiivsemaks. Viljandi spordilinnaks kandideerimisel ei peaks aga peamine argument olema võimalus kusagilt raha saada. Kiirustada selle asjaga ei maksa ja kui midagi juba teha, siis väga korralikult.

Tänan siinkohal ka Saaremaa valla kultuurinõunikku Kristel Peeli, kes mulle kirjutamisel väga heaks nõuandjaks osutus.