iDeal kampaania

Mesilaste talvine sumin meenutab propelleripõrinat

Jaanuari keskpaigas kostis mesitarust madalat suminat, mis hobimesinik Edgar Puideti sõnul näitab, et kõik on korras. Kui mesilinnud pinisevad, on tema jutu järgi midagi viltu.

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Talvisest mesipuust kostev rahulik sumin näitab, et mesilastega on kõik korras. Pirisema hakkavad nad siis, kui neil on nälg või tarusse on pääsenud hiir.

Mahlapressi voolikut meenutava toru abil võis kuulata tarust tulevat propelleripõrina moodi heli. Pirisema pistsid mesilinnud alles siis, kui Õisu mesinik Edgar Puidet andis paar aastat tagasi meisterdatud mesipuu pihta rusikavopsu.

Esimesed olid kimalased

«Enne märtsi ma neid tavaliselt ei sega,» lausus 82-aastane mesinik. Ta oli ruuge kampsuni peale visanud villase vesti ja kinnitas, et nullkraadise ilma puhul karastunud mehele sellest piisab.

Kui küsisin, mis ajast Edgar Puidet on mesilasi pidanud, näitas ta käega põlvekõrgusele. «Sellest ajast saati.»

Poisieas pidas ta kimalasi. Nendega oli tükk tegemist, sest nad tahtsid ise mee ära süüa ja sestap pidi poiss saagi igal õhtul ära korjama. «Magusaisu oli suur,» naeris Edgar Puidet.

Praegu on tal 14 mesilasperet. Varemalt oli poolesaja ringis, aga hiljaaegu sai ühel talvel 30 ja teisel 26 peret hukka. Mesinik saatis proovid laborisse uurida, aga vastust pole saanud.

«Nüüd hangin jälle juurde, aga see võtab aega,» ütles Puidet ja pakkus, et temal kui hobimesinikul võiks olla 40 kuni 50 peret. «Rohkem ei jõuaks,» nentis ta.

Kui taliuks ei tahtnud taru lennuavausele enam hästi ette minna, kõndis ta läbi märja lume tagumise mesipuu juurde ja võttis sulguri sealt.

Isetehtud kirevad tarud

Tarusid Edgar Puidetil jätkub. Osa värvikirevaks võõbatud mesipuid on tühjad ning ühe eest ta taliukse välja vahetaski.

Lennuava sulgur peab ees olema igal tarul, kus mesilased talvitavad. «Linnud lähevad muidu kallale,» selgitas mesinik. «Tihane koputab ja ärritab ning kui putukas tuleb lennuava juurde, napsab lind ta ära.»

Puideti jutu järgi on mesilinnukestel teisigi tahtjaid. «Nugised on nende peale maiad ja rähnid ka,» rääkis ta. Tema tehtud tarudesse rähn auku toksida ei jaksa, sest seinad on piisavalt paksud.

«Kevadel peab jälle üle värvima,» lausus mesinik tarusid silmitsedes. «Ega mesilastel värvist suurt midagi ole — endal on lõbusam vaadata. Mesilased orienteeruvad ikka koha järgi.»

Puidet kinnitas, et tegemistest tal puudu ei tule — pigem ikka ajast.

Mesiniku aastaring

Aasta alguse poole tuleb kuulata, mis suminat mesilinnud teevad. Kevad algab puhastusega. «Nad on talv läbi tarus olnud ja lendavad välja alles ajal, kui päike hakkab soojemalt paistma. Siis on tarude ümbrus kollane,» kirjeldas Edgar Puidet mesilaste puhastuslendu, millega nad end talvistest elutegevuse jääkidest kasivad.

Mesilastele keedetakse talitoiduks suhkrut. «Liitri vee kohta kulub seda kaks kilo. Ühele perele on tarvis sisse jätta viisteist kilo sööta, muidu ei ela talve üle,» õpetas Puidet. Mesiniku jutu järgi peab vähemalt poole talvemoonast moodustama mesi.

Pärast puhastuslendu tuleb kontrollida raame ja neid vajaduse korral juurde panna. Siis algab sülemlemine, mis kestab jaanipäevani.

Mee võtmise ja vurritamisega teeb mesinik algust augustis.

«Järgneb jälle talveks valmistamine. Augustis on juba vaja hakata söötma. Septembris ja oktoobris söödan ning 4-5 kraadi juures lähevad mesilased talveks tarusse,» rääkis Puidet.

Talvine aeg on vaiksem. Töö seisneb siis restide puhastamises ja tarude valmistamises. «Tahan teha ühepereelamute asemele korrustaru,» ütles mesinik. «Seda on lihtsam hooldada.»

Igav ei hakka

Siis kui hobimesindus teda parajasti rakkes ei hoia, nikerdab Edgar Puidet keldrisse sisseseatud töökojas puidust lusikaid ja kuumaaluseid. Neid on tal kahes kastis ning mõlemasse mahub kümneid nikerdusi.

Põnevamad kuumaalused on Halliste kindakirjas. «Näe, see on õunapuust, see saarepuust,» näitas meister nikerdisi.

Pensionäripõlve pidav Edgar Puidet oli varem maaparandaja. Puidu- ja metallitöö õppis ta selgeks Venemaal vangilaagris ning lapsena omandas mesindusteadmised. Vestluses selgus, et mitmekülgne mees oskab ka viiulit mängida ning on kunagi tegelnud maadlusega.

Ennekõike ütleb ta end olevat ikka mesiniku, sest on pidanud seda ametit vähemalt 70 aastat. Seepärast ärgu proovitagugi teda turul petta. «Päh: nad räägivad, et neil on pajumesi ja õiemesi ja pealegi veel missuguste õite mesi!»

Puideti sõnul pole võimalik seda selgeks teha. «Ega mesilast saa suunata sinna, kuhu tahad,» tõdes ta, ent meenutas ometi, et on kord saanud õiget pärnaõiemett, millel oli isegi pärnaõite lõhn juures. Need tarud asusid paksus pärnasalus.

Parim on pajumesi

Rahvasuu järgi pidi parim olema pajumesi. «See on esimene, mis kevadel tuleb,» ütles Edgar Puidet ning lisas, et pajumett on peaaegu võimatu saada. «Mesilased hakkavad juba varakevadel pajuvõrsetelt õietolmu ja nektarit tooma, aga tarvitavad selle kraami ise ära.»

Ka Puideti tarude juures kõrgub vana paju. «Mullusuvine torm murdis tal oksi,» viitas mees räsitud puule. Tuul kiskus tema jutu järgi ka tarudel katuseid ja kaks peret sai hukka.

«See paju tuleb maha võtta,» sõnas mesinik. Hinnatud mee pakkumise asemel tõi puu kevaditi hoopis muret: pereheitmise ajal läks mitu sülemit selle latva.

«No kuidas sa neid sealt alla saad?» esitas ta küsimuse ja vastas ise: «Veega. Kui lased neile vett peale, kukuvad kõik alla nii mis podin. Kuivavad ära ja lähevad tarru tagasi.»

Puideti mesilased käivad ümberkaudsetes metsades ja niitudel mett hankimas. Linnumagusa ostjatest puudu ei ole. Müügi tarbeks hankis mesinik poolteisekilosed plastämbrid ning laskis teha tuhat silti, makstes kolm krooni tükist.  

«Ümbruskonna ja Õisu mõisa rahvas — kõik tahavad. Mõnisada kilo mett kulub enda tarbeks ära. Sugulastele ja tuttavatele jagub kah, mõnele annad niisama ja ongi otsas,» rääkis mesinik, kelle mesilindude tootlikkus on kunagi ulatunud isegi paari tonnini.

«Siis käisin turu peal müümas ja oli kliente, kes viisid neljakümne ja viiekümne kilo kaupa.»

«Kõik teavad, et minult saab õiget mett. Ma ei solgi,» kinnitas Puidet.

Solgitud mesi

Solkida saab linnumagusat mitut moodi. Näiteks võetakse välja kaanetamata mett. See on toores ja läheb käärima.

Mett kutsub Edgar Puidet elusolendit märkiva asesõnaga. «Mesilased tuulutavad teda ja ta peab saama teatud paksuse. Kuidas ta siis õige saab olla, kui on kaanetamata. Siis ta on poolik. Mesilane kaanetab kärje kinni ja alles seejärel on ta valmis,» pajatas mu vestluskaaslane. Vähemalt kolmveerand raami peab mehe jutu järgi olema kaanetatud.

Mesi pole õige ka siis, kui seda on kuumutatud. Nii tahetakse kristalliseerunud mett vedelaks saada. «Vaat see on rikutud mesi: tema kaotab väärtained ja vitamiinid,» lausus Puidet.

Seepärast ei tohigi mett hoida üle 40-kraadises kuumuses. Tee sisse panekust küll loobuma ei pea, sest see juuakse mesiniku sõnul nii kiiresti ära, et vitamiinid pole veel hävinud.

Kui kunagi kasutas mesinik ise nädalas kilo mett, siis viimasel ajal pole tal seda nii palju kulunud. «Hakkas vastu. Ma jõin ju teed ja kohvi ka meega,» meenutas Puidet. Nüüd pistab ta enda jutu järgi taru juures toimetades pisut põske, aga rohkem ei taha.

Tagasi üles