Sisukord
Paberleht
Paberleht

Hellar Lill: kuidas mälestada vabadussõjas langenuid?

3 min lugemist
Hellar Lill: "Praegu on aga seal asunud endine parteimaja lammutatud ja koht vaba." FOTO: Elmo Riig

PÄRAST VABADUSSÕDA hakati üle eesti rajama mälestussambaid oma kodukandist pärit vabadussõjas langenud meeste mälestuseks ja tänuks kättevõidetud vabaduse eest. Monumentide rajamine oli igale maakonnale ja kihelkonnale auasi. Esimesed mälestussambad olid üsna lihtsad, kivist tehtud. Mida aeg edasi, seda enam hakati looma monumentaalselt keerukamaid mälestusmärke. 1926. aastal Amandus Adamsoni kavandi järgi rajatud monument Viljandis kuulus viimati nimetatute hulka.

Kuigi juba 2015. aasta oktoobris otsustas Viljandi linnavolikogu taastada Viljandimaa vabadussõjas langenute mälestussammas algses asukohas ja algsel kujul, vaieldakse nüüd jälle selle üle, kas taastada või luua uus, nii-öelda modernne ja tänapäeva inimesi väidetavalt rohkem kõnetav monument. Selline arutelu on mõneti mõistetav, sest iga mälestusmärk ütleb lisaks sellele, kellele ja millele see on püstitatud, palju ka selle aja ja inimeste kohta, millal ja kelle rajatud see on.

Tasub üle korrata, et omaaegne monument oli just nimelt langenute mälestamiseks. Uue mälestussamba rajamise pooldajad näivad rääkivat monumendist vabadussõjale üldisemalt või abstraktsele vabadusele. Eksitav on rääkida ka sellest kui «Pätsu-aegsest monumendist». Monumendi loomise ajal, 1926. aastal oli riigivanem hoopis Jaan Teemant ja niinimetatud Pätsu-ajani jäi veel kaheksa aastat. Sõjast oli möödas kuus aastat ja seal langenud olid sel ajal elavate inimeste lähedased. Monumendil oli kiri «Kutsu, ma tõusen ka hauast, kui vajad mu abi, kodumaa! Nende mure muljutused, nende piina pigistused kostku meile kustumata.»

See sammas on austusvaldus langenutele ja eeskätt nende, aga ka omaaegse mälestussamba püstitajate pärast peame just selle monumendi taastama. Kui meil ei oleks võimalik püstitada sammas vana koha peale, võiks tulla kõne alla uus monument või vanast inspireeritud lahendus. Praegu on aga seal asunud endine parteimaja lammutatud ja koht vaba. Professor Adamsoni töö on suursugune sümbol, mis räägib Viljandimaa meeste võitlusest vabaduse eest, võõra võimu hävitustööst ja meie tahtest taastada oma riik ja selle vabaduse tähised.

UUE MONUMENDI RAJAMISE pooldajate argument on, et uus monument justkui kõnetaks tänapäeva noori paremini kui «järjekordne pronksist või kivist kamakas». Samas oli vabadussõja kangelase leitnant Julius Kuperjanovi tagasihoidlik hauasammas Raadi kalmistul Tartus üks vähestest Nõukogude okupatsiooni üle elanud vabadussõja mälupaikadest, mille juures hakkasid käima jõululaupäeval ja 24. veebruaril küünlaid süütamas tudengid. Kas oli see sammas moekas? Ei, hoopis mälestus vabadussõjast oli nende noorte jaoks oluline.

Üle Eesti on viimase 32 aasta jooksul monumente taastatud just nende algsel kujul. Kõikjal on rahvas need omaks võtnud. Viimati loodi omaaegse kavandi järgi Petserimaa mälestussammas Värskas. 2019. aasta talvel avati suurejooneline taastatud monument Lahinguvälja raudteepeatuse juures Harjumaal.

AJALUGU KOOSNEB erinevatest lugudest ning ajalugu saab õppida ja teadvustada just mõjusate lugude rääkimise kaudu. Meil on Viljandis erakordselt võimas lugu rääkida noorematele põlvkondadele ja külalistele – Vabadussõjast ja seal langenute mälestuseks monumendi püstitamisest ning selle hävitamisest, samale kohale kommunistide peakorteri rajamisest. Ka sellest, kuidas kommunistliku partei hoone rajamise ajal oli inimestel südames mälestus vabadussõjast, mille tõestus on hiljutisel hoone lammutamisel selle nurgakivist leitud ürik, kus kirjas, et võõrvõimu kants rajati omaaegse vabadussõja mälestussamba kohale. Just see tõendab, et vabadussõjaga tekkinud ühtekuuluvus aitas üle elada poole sajandi pikkuse okupatsiooni ja andis jõudu taastada oma riik. Samba õhkimisega polnud kustutatud inimeste mälust ei sammas ega vabadussõda.

Võõrvõimu kants lõpuks lammutati, aga lugu on veel lõpetamata. Kuidas me seda lugu edasi räägime? Kas räägime vabadussõjast, vabaduse eest võidelnuist ja langenuist ning nende mälestusest või tahame rohkem rohkem rääkida meie ajast ja inimestest?

RIIGI JA RAHVANA kestmiseks on meil oluline vabadussõda mäletada ja mälestada. Võimalused selleks on mitmekesised. Lisaks kujutavale kunstile võib seda teha nii raamatutes, filmides, tänapäeval ka virtuaal­maailmas. Me saame kõike seda teha, rajada ka uusi monumente, aga taastagem just see monument vabadussõjas võidelnute mälestuseks algsel kujul! See oli ja peaks taas olema Viljandimaa sümbol, mis on pühendatud vabadusele.

Muuseas, et rääkida vabadussõja lugu Viljandi linnaruumis, tuleb taastada ka vabadussõja legendaarse kangelase kapten Anton Irve monument Kirikumäel Pauluse kiriku juures.

Seotud lood
18.08.2020 21.08.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto