Minu esimene mure puudutab kiirgusi, mida tekitavad traadita ühendused ehk telefonilevi, internet, Bluetooth, 5G ja teised. Kiirguste tõttu on Maailma Terviseorganisatsioon kuulutanud telefoni ja muud sellised seadmed võimalikeks vähitekitajateks. Ja mis siis, kui see väide leiabki aastaid hiljem tõestust? Arvestades, kui palju meist peaaegu igaüks nutiseadmetega kokku puutub, võib arvata, et sellisel juhul seisame silmitsi ennenägematu globaalse kriisiga.
Minu teine mure on seotud tulevikuga ehk selle ajaga, mil meie igapäevaellu sekkub võimas tehisintellekt. Nagu festivali arutelus juttu tuli, on küsimus pigem selles, millal see juhtub, kui et kas juhtub, sest juba praegu leidub nõrku tehisintellekte, oma igapäevatöös kasutavad neid Facebook, Spotify, Youtube ja muudki platvormid. Võib üsna kergesti minna nii, et ühel hetkel saavad sellised masinad targemaks kui inimesed.
Kui see hetk kätte jõuab, on inimkonna tulevik nende otsustada. Kas nad tahavad eksisteerida koos selliste olevustega, kelle populatsioon üha kiirenevas tempos kasvab ja kes varsti planeedile ära ei mahu ning kes jätkuvalt ökosüsteeme üle koormates kogu looduse sassi ajavad? Ratsionaalne robot kõrvaldaks sellise liigi.
Ma ei ole tehnoloogia vastu, sest kahtlemata on see toonud ühiskonnale tohutult hüvesid. Küll aga kutsun inimesi üles olema kriitilisem uute tehnikavidinate ja -lahenduste suhtes, sest selles maitsvas meepotis võib olla tõrva, mille osakaal ajas kasvab.