Repliik. Aastad ei loe

Ma mäletan päris hästi sünnipäevakaarti, mille tegin emale tema 30. sünnipäevaks. Lõikasin ühel vanal kaardil lilled välja, kleepisin need pooleks volditud joonistuspaberile ja lisasin vildikatega värvidemängu ning häid soove.

Seda, kui onul 40 ette viskas, ei saa samuti unustada. Läbi kitsukese korteri kahe toa oli veetud pikk laud ning suured, olgem täpsed, minu silmade läbi ikkagi juba muldvanad inimesed, laulsid hingestatult mööda vihisevatest aastatest ja halliks muutuvatest juuksekarvadest. Mind see jauramine ei köitnud, sest laual oli suitsukana, mida elus esimest korda proovida sain. Taevalik maitsenauding!

Kui kolmekümnene ema tundus elukogenud daam ja neljakümnene onu kortsuline pensionieelik, siis emapoolseid vanavanemaid mäletan kui täielikke raukasid, ometi kustusid nende eluküünlad juba enne 70. verstaposti täitumist.