Juhtkiri. Murenev sammas

Sakala logo Foto: Sakala

Aljaksandr Lukašenka sai 1994. aastal Valgevenes võimule ning hoolimata sellest, et ta oli vähemalt alguses üsna populaarne ja osutus valituks täiesti ausalt, siis autokraatlikud diktaatorid ei too kunagi midagi head, kutsutagu neid siis ükskõik kui hellitava hüüdnimega. Kui hiljuti selgus, et karmi käega «isakese» tavapärased võimulpüsimise võtted – nagu valimispettus ja hirmutamine – enam soovitud tulemust ei anna, ilmutas ta taas oma tõelist palet. Kodanike meeleavaldustele vastati ülalt otsese vägivalla ja jäiga taganematusega.

Valgevenet on raudse haardega hoitud NSV Liidu järellainetuses ning XXI sajandil pole võimalik, et noori inimesi on võimalik lõputult veenda repressiivse ja majanduslikult ebaefektiivse süsteemi vajalikkuses. Miks paljudel valgevenelastel just nüüd kõrini sai, on nii lai teema, et selle põhjalikum analüüs jäägu ekspertidele. Aga üks Lukašenka režiimi püsimajäämise alustalasid on kõigi nende 26 aasta jooksul olnud turvalisus. Turvalisuse nimel on inimesed väga kaua nõus teatud mööndusi tegema ja silma kinni pigistama. Kuniks on tööd ja leiba ... Seega võib üsna julgelt oletada, et Lukašenka kuues ametiaeg jääb osalt toppama selle taha, kuidas Valgevene valitsus koroonakriisile reageeris: ebateaduslikult, repressioonide ja eitamisega.