Pärast meid ei pea veeuputus tulema, vaid see veeuputus tuleb ära hoida.
RIIGIKOGUST VÄLJA JÄÄMINE aga ei tähendanud, et erakonna liikmetel oleks kadunud soov poliitikas kaasa rääkida. Leidus neid, kes otsustasid seda teha mõnes teises erakonnas, mõned jällegi väljaspool erakonda. Kuid oli ka neid, kes jäid ning ei näinud ennast suuremate erakondade masinavärkide mutritena. Samas oli elu näidanud, et liikmeskonnaga, mille arv ulatub napilt üle erakonna registreerimise miinimumpiiri, ei ole võimalik ühiskonnaelus efektiivselt kaasa rääkida.
Selline erakond jääb hüüdjaks hääleks ajakirjanduskõrbes. Midagi oli selgelt vaja muuta, et pildile pääseda. Ning muudatusteks palju variante ei olnud. Kas hakata kõiki ja kõike sõimama või püüda teha koostööd teiste väikeerakondadega. Kuna sõimamine ei tulnud kõne alla, siis jäigi ainult koostöö variant, et nõiaringist väljuda.
Pärast Vabaerakonna üldkoosolekut möödunud aasta 9. juunil on peetud läbirääkimisi mitme väikeerakonnaga. Kõige suurem ring on moodustunud viiest erakonnast, neist kõik valimistel osalenud, kuid alla valimiskünnise jäänud. Kuigi jah, seda formaati läbirääkimisteks pidada ehk ei saa. Pigem teineteise kompimine, et kellel millised seisukohad erinevates küsimustes on. Tõsisemalt on aga läbirääkimisi peetud kolme väikeerakonna vahel.
ESMALT EESTI VABAERAKOND ja erakond Eestimaa Rohelised. Esimene kontakt oligi ju 9. juuni Eesti Vabaerakonna üldkoosolekul, kus Roheliste esindajad avaldasid soovi koostööks. Pärast seda saadi suve jooksul veel kaks korda kokku, aga sügisesed kokkusaamised jäid kahjuks mulle teadmata asjaoludel ära ning läbisaamine soikus. Ei ole ju mõtet oma aega kulutada, kui partner suuremat huvi üles ei näita.