Toivo Kallas: Vabaduse plats oleks sobiv koht Laidoneri ratsamonumendile

Toivo Kallas: «Sellele monumendile oleks esinduslikum paik kunagi hävitatud mälestussamba kohal.» Foto: Elmo Riig

LIGI VIIS AASTAT TAGASI, 2015. aasta 13. oktoobril avaldas Sakala Viljandi linna ja maakonna poliitilisi jõude ning kodanikuühendusi koondava komisjoni otsuse, et Viljandi vabadussammas tuleks taastada («Komisjoni otsus on Viljandi vabadussammas taastada»). Selles kirjutati vabadussõjas langenute sõdurite mälestusmärgist, mis avati 19. septembril 1926 ja mille autor oli tuntud Eesti skulptor Amandus Adamson. Too sammas hävitati Vene okupatsiooni ajal 19. juunil (!) 1941.

Teise maailmasõja järel rajati samasse paika Eesti kommunistliku partei kohaliku komitee hoone. Koos hoone lammutamistöödega, mis peagi täieliku lõpuni jõuavad, on uuesti päevakorda tõusnud vabadussõjas langenud sõjameeste mälestussamba taastamine.

TASUJA PUIESTEELT pääseb Lossimäe parki, kus Viljandi laululava ja pärimusmuusika aida vahel puude varjus seisab Viljandimaal sündinud ja vabadussõda juhatanud kindral Johan Laidoneri ratsamonument, mille autor on Terje Ojaver.

Ehkki see lõpetab Tasuja puiestee, siis arvan, et sellele monumendile oleks esinduslikum paik kunagi hävitatud mälestussamba kohal. Et see pole püstitatud kindrali matmiskohale (mis teatavasti on nimetuna kusagil Venemaal, tõenäoliselt Vladimiri linna kalmistul), võib ratsamonumendi ümber paigutada lammutustöödel vabanevale kohale Vabaduse platsi servas.

VABADUSE PLATSIST väärikamat kohta Eesti vabadussõjas Sakalamaa langenud sõjameeste mälestusmärgile pole. Miks siis mitte ka kindral Laidonerile? Loodan, et ka ratsamonumendi autoril selle ümberpaigutamise vastu sinna midagi pole. Teoreetiliselt võib Laidoneri ratsamonument saada ka mingi suurema kompositsiooni koostisosaks, kuid suuremaks kompositsiooniks tundub puuduvat vajadus. Isegi Helsingile on piisanud marssal Mannerheimi ratsamonumendist.

Amandus Adamsoni mälestussammas oli mõistetav omas ajas, mida tänapäevast lahutab juba mitu sugupõlve. Vähesed praegu elus olevad inimesed on seda oma silmaga näinud. Mina nägin, sest käisin kooliteel sellest iga päev mööda. Sellegipoolest arvan, et nõue selle taastamiseks algsel kujul tekitaks lõputult vaidlusi, mis lõpeks kas mitte millegi tegemisega või siis mingi vaid selle autorile arusaadava nõndanimetatud installatsiooniga.