Ühe pere lahti harutatud lugu

Priit Pedajase nappide vahenditega «Katkuhaud» avab ­aegamisi, kuid pingsalt ühe perekonnaloo. Kahtlemata on seal palju valu, kuid välja see ei paista. Foto: Gabriela Liivamägi

Ugala teater on pausilt naasnud väljakutsuva materjali ja tõsiste teemadega. Möödunud reedel esietendus Priit Pedajase lavastatud «Katkuhaud», mis kiht kihi haaval avas ühe perekonna loo.

Nõukogude aja mõjust inimese psüühikale on nii Eesti kirjandusloos kui ka üleüldiselt räägitud vähe. Tuleb tõdeda, et minulgi kahekümnendates aastates noorena on raske meenutada, kas minu suguvõsas on räägitud sõjast, küüditamisest ja toonasest elust. Just seetõttu on Ene Mihkelsoni «Katkhaud» eriti oluline: see tungib isiklikesse mälestustesse, paljastab ühe perekonna mineviku ja püüab sealjuures inimeste käitumisviisidest aru saada.