Linna vastulause. Eestkoste olemust tegelikult ei mõisteta

Viljandi raekoda Foto: Marko Saarm / Sakala

LUGUPEETUD EGET VELLESTE, te ei pea oma tuttavate ja teiste lähedaste pärast muretsema.

Oleme nõus, et erinevate omavalitsuste sotsiaaltöötajad on professionaalid, motiveeritud ja missioonitundega. Meie ei selgita käesolevas artiklis konkreetset juhtumit, vaid selgitame üldist praktikat.

Ei ole harvad juhtumid, kui sotsiaalametil on tulnud abivajajaid kaitsta erinevate otsuste ja isikute eest (sh lähedaste tehtud otsuste eest), kes on teinud nende huve kahjustavaid otsuseid. Kui abi vajav inimene elab oma kodus, siis paremaks toimetulekuks vajab ta teenuseid ning enda ümber ka toetavat ja usalduslikku võrgustikku, kes on vajadusel usaldusväärne partner kohalikule omavalitsusele.

Kohalik omavalitsus ei saa anda kolmandatele isikutele (tuttavad, naabrid, ajakirjanikud ja abi vajava isiku keelamise korral teinekord isegi tema lähikondsed) infot isiku sotsiaalse kaitse vajaduse kohta. See ei ole ametnike suva ja soov jätta asju kommenteerimata, vaid see on seadusest tulenev konfidentsiaalsuskohustus, mis on pandud neile iga abi vajava isiku elu ja perekonnaelu kaitseks. See tähendab ka seda, et mitterääkimine ei ole kindlasti mugavus, tihti teeb see ametnikule endale asjad just keerulisemaks, kuid sellest hoolimata ei saa ta jätta täitmata abivajaja õigust konfidentsiaalsusele. Inimeste abistamisel peab järgima nende põhiseadusest tulenevaid õigusi ja samas kohalikule omavalitsusele seadustega pandud kohustusi. Juhtumite lahendamisel lähtutakse sotsiaalhoolekandelistest põhimõtetest, mille eesmärk on abivajaja heaolu. Siinkohal ei kaalu inimese eraelu puutumatust üles ka niinimetatud avalik huvi.

TÕSI, NAGU ARVAMUSLOOS välja tuuakse, on sotsiaalalal tegutsevad inimesed asjatundlikud, teevad oma keerulist tööd missioonitundest ja kutsumusest ning on väga motiveeritud seda hästi tegema. Selles valdkonnas ei lõpe kunagi tööpäev kell 17 ja puhkepäevad on tihti just tööpäevad. Töötajad osalevad erialastel koolitustel ja väljaõppel, tehes koostööd erinevate spetsialistide ja asutustega. Oma otsustes lähtuvad sotsiaalala töötajad asjaoludest ja faktidest, millest kõrvaltvaatajal ei ole tihti aimugi ja mille kohta ei saa neile teavet anda, ning nad ei saa oma käitumist või otsust ka põhjendada. Seetõttu võibki vahel tekkida tunne, et räägitakse kurtidele kõrvadele ja et midagi võib olla valesti. Kõik isikud, kellel on infot abivajajate kohta, kuulatakse ära ja selle infoga võimaluse korral arvestatakse, kuid sotsiaalala spetsialist ei saa alati teha seda, mida sugulased, tuttavad ja naabrid tahavad – oluline on abivajaja heaolu.

Samas naabritele ja tuttavatele selgitatakse alati ametniku pädevuse piire. Oma tegevuses peab lähtuma eelkõige sellest, millised õigused ja kohustused on kohalikule omavalitsusele inimeste abistamiseks seadusega antud, ning lähtuma abi vajavast isikust. Mis ei tähenda seda, et sotsiaalala töötaja tegevust ei kontrollita. Peamine järelevalvet tegev amet on sotsiaalkindlustusamet. Kui eestkostega seotud otsused või tegevused on kahtluse alla seatud, on eestkostja, nii eraisik kui ka omavalitsus, kohtule aruandekohustuslane.

KUI ABI VAJAV ISIK elab oma kodus, olgugi et talle on organiseeritud või korduvalt pakutud kõikvõimalikku abi, mis kodus elaval isikul võimalik saada on, ja ikkagi midagi juhtub, siis tekib tihti küsimus, kus olid sotsiaaltöötaja silmad. Miks ei sekkutud? Ja ka vastupidi: miks tungitakse eraellu, miks sekkutakse? Seetõttu kaalutakse oma otsuseid väga põhjalikult ning kõige olulisem on alati järgida oma pädevuse piire ja arvestada abivajaja tahtega, kui ta on teovõimeline isik. Teovõimetu isiku puhul arvestatakse isiku tahtega, kui see tahe on adekvaatne ega kahjusta kuidagi tema huve. Huvide kahjustamine on juriidiline mõiste ja see ei võrdu abivajava isiku tahtega või tema emotsionaalse reageeringuga abistamiseks tehtavatele sammudele.

Alati ei saa arvestada kogukonna arvamuse ning kõrvaltvaataja hinnanguga: olulised on konkreetne inimene ja tema abivajadus hetkel, kui professionaalid seda hindavad. Hindamise tulemusena korraldatakse talle tema vajadustele vastav abi. Kui inimesega seonduvad asjaolud muutuvad, hinnatakse abivajadust uuesti ja vajaduse korral ka muudetakse osutatavat abi. Näiteks pole harvad juhtumid, kui hooldekodus tehaksegi head tööd ning inimene saab elujõudu juurde ja pöördub sealt tagasi koju elama. Paralleeli võib tuua ka töövõime puudumise hindamisega. Teatud intervalliga hinnatakse töövõimet näiteks selleks, et abi juurde anda, mitte selleks, et amputeeritud käe tagasikasvamist kontrollida.

Nagu öeldud, lähtutakse otsuseid tehes erinevatest asjaoludest ja faktidest. Samas ei tohi unustada, et viimased kaks muutuvad ajas sagedasti: tervis paraneb või halveneb või juhtub midagi muud. Inimesi puudutavaid otsuseid ei tee ükski ametnik oma suva järgi ja ainuisikuliselt. Arusaadavalt ei saa lähtuda vaid külas käiva lähedase ja sõbra arvamusest, oluline on hinnata abi vajadust tervikuna, lähtudes konkreetsest inimesest.

INIMESELE MÄÄRAB eestkostja kohus. Kohus on oma otsustes erapooletu ja sõltumatu. Nii nagu lastele eestkoste või hooldusõiguse määramise puhul küsib kohus omavalitsuse arvamust, teeb ta seda ka eakale eestkostja määramisel. Kohus, kaaludes erinevaid tõendeid ja asjaolusid, tuvastab isiku teovõimetuse ja määrab inimese huvide kaitseks eestkostja. Täisealise isiku eestkostja, olenemata sellest, kas see on eraisik või ametiasutus, ei saa eestkostjaks olemisega mingit kasu, tal on vaid kohustused, mida ta peab järgima ise eestkostja ülesandeid täites. Piltlikult öeldes on täiskasvanu eestkostja nagu lapsele lapsevanem, kes otsustab olulised küsimused. Kohalik omavalitsus kui eestkostja peab järgima eestkostetava sotsiaalhoolekandelise abi saamisega seonduvaid kohustusi. Näiteks, kõik eestkostetava heaks tehtud tehingud peavad olema tõendatud (tšekid, kviitungid), vajadus põhjendatud ja võetud võrdlevad hinnapakkumised ning näiteks kinnisvaraga seotud tehinguid tehakse ainult kohtu loal. Eestkostja on kohtu ees aruandekohustusega.

Isikute kaitseks on olemas õiguslikud võimalused ja mehhanismid ning neid rakendatakse. Kui inimesele on määratud eestkostja, siis kõik peavad eestkostetavaga seonduva kooskõlastama temaga. Ka sõbralik aitamine põhineb usaldusel, seega ei tohi tegelikult ka eraisikute tugivõrgustik infot jagada väljapoole, kui ohus ei ole just isiku enda või kellegi teise elu ja tervis. Isegi kui abistatav ise pöördub avalikkuse poole, ei saa kohalik omavalitsus temaga seotud teemasid avalikult kommenteerida, et mitte inimest kahjustada.

Teame ju, et eestkoste määratakse teatud meditsiinilistel põhjustel, mis on seotud aju tööga. Pole harvad juhtumid, kui eakas ei mäleta, mida ta räägib ühele ja mida teisele, kas ja kui adekvaatne ta oma soovides on. Siin ongi eestkostja see, kes esindab inimese huve.

Eestkoste on midagi, millega inimesed igapäevaelus vähe kokku puutuvad, mille olemust tegelikult ei mõisteta ning millest on vähe ka räägitud. Seetõttu tekib alati kahtlusi ja väärarusaamu ning neil teemadel on vaja enam rääkida.