Kaerajaanist «Troonide mänguni» ehk Harilik kriisipuhkus Horvaatias

Selle üle, kas lõppeval pandeemiasuvel välisriikidesse reisida oli arukas või mitte, võiks arutlema jäädagi. Tagantjärele tundub igatahes, et sedavõrd vaikses, rahulikus ja turvalises võtmes puhkust tuleval aastal enam kogeda pole võimalik. Kõige vähem veel eestlaste seas aina populaarsemaks sihtkohaks muutuvas Horvaatias.

Tegelikult olime juba üle poole aasta ette valmistanud sõitu Rumeeniasse, kuid mida vähem päevi jäi stardini, seda ohtlikum tollesse riiki sisenemine tundus. Seega tuli tühistada kõik broneeritud ööbimised ning lükata kogu vaatamisväärsusi puudutav eeltöö kusagile umbmäärasesse tulevikku. Pärast mõningast emotsioonide karussellil üles-alla põrkamist istusime siiski autodesse ja tegime midagi sellist, mida varem võimalikuks polnud pidanud – asusime teele ilma igasuguse rajalegendita. No muidugi olid mõni pidepunkt. Mina tahtsin külastada Brnos oma lemmikkõrtsi, laps soovis Klagenfurtis oma internetisõbraga trehvata ja teist masinat tüüriv perekonnasõber oli pähe võtnud Sloveenias ühe kõrge mäe otsa sõita. No ja sihtkohaks sai siis hoopistükkis Horvaatia, kus me polnud veel käinud ning nakatunute koefitsient oli seal üpris madal.