Kadri Lepp: «Katkuhaud» on oma saatusele näkku vaatamise lugu

Ajalugu vaikib. «Katkuhaua» minategelane (Kadri Lepp, vasakul) püüab vestlustes tädi Kaataga (Luule Komissarov) lahti harutada minevikus juhtunut. Foto: Heigo Teder

Reedel esietendub Ugalas pärast kuudepikkust pausi Ene Mihkelsoni romaanil «Katkuhaud» põhinev lavastus. Ajaloodraama ja ühe perekonna traagilised läbielamised toob lavale vanameister Priit Pedajas, kelle lavastajateekond algas 41 aastat tagasi just Ugalas.

Loo minategelane, keda mängib Kadri Lepp, üritab tädiga vesteldes selgusele jõuda, mis tema lähedastega minevikus juhtus ja miks sellest ajast keegi rääkida ei taha.

Kirjandusloolane Toomas Haug on nimetanud Ene Mihkelsoni üheks olulisemaks ajaloomõtestajaks tänapäeva Eesti romaanikirjanduses. Kadri Lepp, milles peitub «Katkuhaua» tugevus ja sügavus?

Üks liin selles loos on puhtalt nende inimeste lugu. Loo laiem mõõde on aga terve eesti rahva taak selle ülekohtu suhtes, mis on kunagi sündinud. Kuidas sellesse suhtuda, sellega edasi elada ja sellega leppida? Kuidas ajalugu endaga kaasas kanda ja seda mõtestada? Vähemalt minul tekkisid niisugused mõtted seda romaani lugedes. See on eestlasena oma saatusele näkku vaatamise lugu ning silmitsi seismine kõige sellega, mis on toimunud, ja nende inimestega, kellega kõrvuti elame.