Siim Avi: Põhja-Sakala kolmandat vallavanemat oodates

Siim Avi, Põhja-Sakala valla revisjonikomisjoni esimees. Foto: Elmo Riig

PÕHJA-SAKALA volikogu on jälle uue vallavanema ootuses. Aasta on uus, aga situatsioon sama ja mõneti ka erinev. Ei saa ma üle ega ümber Hermann Kalmuse ja Tõnu Aavasalu võrdlemisest vallavoliniku kui tööandja silme läbi. Õnneks saan ma Kõpust palgatud volinik-leegionärina olla oma sõnades vabam, sest juubeli-, peie-, ega sünnipäevalaua ääres ma kellegi sugulasi ei kohta.

Alustuseks, mis puutub Suure-Jaani kooli ja Epp Välbaga seonduvasse kokkuleppesse, siis ilmselgelt säärane kompromiss tühjast kohast ei tekkinud. Kui aga suudeti viisakalt lahku minna, siis on kohatu tagantjärele igasuguseid asjaolusid leheveergudel kommenteerida. Soovin omalt poolt Välbale edu Kaare kooli juhtimisel!

Aavasalu-aegne valla suhtumine töötajatesse oli teistsugune. Meenutame kas või Tääksi õppekoha juhti Jüri Sulge, kes kaks aastat tagasi «koondati». Revisjonikomisjoni esimehena nägin sellise koondamise ebaseaduslikkust. Pool aastat varem sooviti õppekoht üldse sulgeda ning teha seda volikogule ennekuulmatu neljapäevase etteteatamise ajaga, samuti arvestamata kohalike elanike raevukat vastuseisu.

NIINIMETATUD KOONDAMISE ebaseaduslikkuse asjus mind ei kuulatud ning mul tuligi oma seisukohti kaitsta töövaidluskomisjonis. Valla ametnikud ei julgenud töövaidluses mulle silma vaadata ning palkasid minu ja koondatava vastu maksumaksja raha eest advokaadi. Panused olid kõrged ja minu reputatsioon juristina volikogus kaalul.

Töölepingu ülesütlemine tunnistatigi ebaseaduslikuks. Tollase vallavanema Tõnu ­Aavasalu kurtidele kõrvadele langes menetluse tulemusena käsk töötaja tööle ennistada, mida seadus võidu korral võimaldab. Inimene jäeti ilma kodulähedasest tööst, mida ta armastas, ja vald raiskas õigusabikuludele oma ebaseadusliku tegevuse kaitseks üle 700 euro maksumaksja raha. Lõppkokkuvõttes jõustunud otsuse põhjal saabki leheveergudel kuulutada ja öelda: töötajaga käituti seadusevastaselt. Ei saa teha nägu, et midagi pole juhtunud, ning asi unustada. Ülekohus ei seisnud kotis ja tugevam on see, kellel on õigus, mitte võim, millega kaasneb vallavanema amet ja ligipääs eelarvelistele vahenditele. Meenub minu enda küsimus, kui Tõnu Aavasalu end vallavanemaks asumisel tutvustades ütles, et üks tema tegevusaladest on lammaste kasvatamine. Küsisin, kas ta peab silmas volikogu.

Mis puutub Tõnu Aavasalu umbusaldamisse, siis volikogu ainuõige samm oli eelmisel aastal seda teha. Valijad võivad muidugi vallamaja ette tulla, aga kas nad ka teavad detaile ja asja tegelikku sisu, nagu teab neid volikogu kui tööandja? Kui paljud meeleavaldajatest vaatavad volikogu istungeid või uurivad dokumendiregistrit? Rahvas valib volikogu, mitte vallavanemat ning praegu ongi ­Aavasalu suur mandaat volikogus esindatud.

KURB OLI VIIMAST revisjonikomisjoni akti koostades vaadata Aavasalu-aegse vallavalitsuse liikme tegevust valla huvide kaitsmisel, kus notari juures oli Aavasalu enda volitusel valla esindaja Kalevi Kaur ning teine lepinguosaline vallavanema vennaga seotud ettevõte. Arutati elamumaa kruntide hoonestusõiguse seadmise lepingu punkti, mille kohaselt hoonestusõiguse võõrandamisel ja koormamisel asjaõigustega on vaja valla igakordset nõusolekut. Kahjuks leiti vallale kahjulikult, et seda ei ole vaja, nagu näitab väljavõte notarilepingust: «Omaniku esindaja (Kalevi Kaur) kinnitab, et Põhja-Sakala Vallavolikogu poolt hoonestusõiguse seadmise tingimuste kehtestamisel ei ole peetud vajalikuks selliste tingimuste lisamist hoonestusõiguse sisusse. Notar on omanikule selgitanud sellega seotud riske, kuid omaniku esindaja jääb soovi juurde, sõlmida leping sellises redaktsioonis, et hoonestusõiguse võõrandamiseks ja piiratud asjaõigustega koormamiseks omaniku nõusolek vajalik ei ole.»

VÕIME TEHA vallavara valitsemise korra, kuid kellele? Avalikus halduses on lubatud üksnes see, mis on lubatud: igasugune isetegevus peaks olema välistatud, rääkimata küsitavustest toimingupiirangute kohta. Kas volikogu peab vallavalitsust usaldades lugema ridade vahelt ning olema paranoiline, kahtlustades igat sammu, kui asju tehakse seljataga ning hinnangut saab jagada ainult tagantjärele? Küla võib rääkida kas või väidetavast ja tõendamata joobest, kuid kurb on vaadata, mida paberid räägivad.

Ma ei tee saladust, et olen olnud karmi ja mõnikord vulgaarse sõnaga vallavalitsuse suhtes, sest oma ameti tõttu ei saa ma olla saba liputav, sõbralik, nägu lakkuv kuldne retriiver. ­Aavasalu-aegse vallavalitsuse vastuvõetud hankekord on õiguskantsleril hambus, sest hangete tegemise läbipaistvuse asjus «on vesi sogane» otsepakkumise kõrgete määrade tõttu. «Heaperemehelikkust» näidati kaks aastat tagasi Kõpu lasteaia katuse erakorralise remondiga, kui volikogu eelnõus toodi välja vallavalitsuse kolm pakkumist. Ühe varasema käibe järgi korraliku ja edukamaks osutunud kohaliku ettevõtte kõrval küsiti ainult kahte pakkumist ettevõtetelt, kelle varasema aasta käive oli pakkumise hinnast kordades väiksem. Rahulolematus ja volikogu liikmetele saadetud kiri olid tookord tulemuslikud, sest lõpuks küsiti ka neljas pakkumine, mis osutus senistest pakkumistest tuhandeid eurosid odavamaks. Garantii ajal pole tol lasteaia katusel seni probleeme esinenud.

Tuleb olla seadusest suurem ning küsidagi kohe viis-kuus pakkumist ja seda ettevõtetelt, kelle käive ja varasemate tööde portfoolio kannatavad võrrelda. Kas sellist «vallavalitsemise heaperemehelikkust» pean revisjonikomisjoni esimehena taluma?

HERMANN KALMUSEGA JÄIN mõnes küsimuses küll eriarvamusele, kuid valla juhtimise kultuur paranes tema ajal tuntavalt. Üks asi on tagantjärele kindel: Hermann Kalmus annab valla üle paremas seisus, kui ta ise selle sai. Ilmselgelt õigel rajal olles andis ta tervise arvelt parima. Kes seda panust tagantjärele enam hindab? Hinnatakse ju ikka seda, mis leheveergudelt loetuna näib, mitte päriselt on. Tagantjärele võinuks lahinguid valida ja võimalikult end säästa, ent arvestada tuli ka ettenägematut COVID-19 aegset eriolukorda. Teel käies saadakse targaks ning tean endagi raskest kogemusest, et lavalt tuleb mõnikord õigel ajal lahkuda.

OLEN TÄHELE PANNUD, et maapiirkonnas meenutavad valimised pigem korteriühistu üldkoosoleku volitamisi, kus agitatsioonist enam loevad suguvõsa ja sõprussuhted. Oskar Lutsu «Kevades» antakse Tootsile kõik andeks, olgugi et enne läheb jumala päike looja, kui Tootsi koerustükid üle jõuaks loetud. Kui Arno peaks midagi tegema, siis oleks see andestamatu. Keegi on Jupiter, keegi on härg. Eelmistel valimistelgi sai järgmisel päeval pikalt vaadeldud edukalt esinenud ja minust veidi rohkem hääli saanud Tõnu Kiviloole kuuluvat «lambakarja». Teades, et järgmisel kevadel lähevad kriminaalkaristuse jõustudes kahjuks nii mandaat kui hääled Kõpu jaoks kaotsi.

Eks lojaalsusest lähtuv valija oli asjade sellise käiguga arvestanud.