Heiki Lill: ei orjatööga loodud kaupadele!

Heiki Lill: on üsna tõenäoline, et ka selle artikli valmistamiseks, saatmiseks, töötlemiseks ja trükkimiseks on kasutatud nendesamade ettevõtete tooteid. Foto: Damrong Rattanapong

SEL KEVADEL vallandunud maasikasõja üks argumente oli, et me ei vaja Eestis odavat tööd tegevaid võõrtöölisi. On väidetud, et tegu on orjatööga, ehk siis tingimused põllul on rasked ja palk väike. Samuti on võõrtööliste elutingimused kehvad.

On kõlanud väiteid, et kui maksta kõrgemat palka, siis ei ole maasika kilohinna tõus kuigi suur ning tarbija on suuteline selle alla neelama. Loodetavasti ei ole säärane ausa kaubanduse põhimõtte esiletoomine lihtsalt ajutine võnge Eesti arvamusmaastikul ning jõutakse ettepanekute tegemisest ka tegudeni. Seda mõlemalt poolt: et töötajate palk tõuseb ning inimesed suudavad osta kallimat toodet.

MUL ON HEA meel, et meie ühiskond on jõudnud väärtustel põhineva majandusmudeli serva piirile. Jah, me peame hakkama üha rohkem pärima, mis on meile pakutava kauba (madala) hinna taga. Me ei tohi lasta ennast meelitada väidetega, et majanduslik konkurents määrab turusuhted.

Nagu toidupoes tuleb tihtilugu kauba tootesilti uurida, et teada saada, kas letil olev odav juust on ikka juust või on see juustulaadne toode, nõnda tuleb kindlaks teha, kas meile müüdav toode on ikka saavutanud oma hinna ja väärtuse ausa konkurentsi teel või on tegu pahatahtliku töötajatega manipuleerimisega. Sääraste manipulatsioonide tagajärjel on alati kuskil maailma otsas kahjukannataja. See võib olla näiteks lihtlabaselt rahalise väärtuse kaotaja ehk inimene või ettevõte, kellele on rahva keeles kott pähe tõmmatud, aga halvimal juhul on ta oma elu ja tervise kaotanud (sunni)tööline.

Austraalia Strateegilise Poliitika Instituudi (ASPI) avaldatud raporti tulemustest selgub, et Hiina Rahvavabariigis kasutatakse sunnitöölisi, ametlikult nimetatakse seda protsessi poliitiliseks ümberõppeks, et toota seadmeid üle maailma tuntud ettevõtetele. On üsna tõenäoline, et ka selle artikli valmistamiseks, saatmiseks, töötlemiseks ja trükkimiseks on kasutatud nendesamade ettevõtete tooteid. Kas on võimalik tänapäeval üldse kuidagi vältida säärases riigis nagu Hiina Rahvavabariik toodetud elektroonikaseadmete kasutamist?

Kindlasti on aga võimalik vältida ettevõtteid, kelle teenustes ja toodetes on meile teada olevalt kasutatud sunnitöötajaid.

KAS EESTI Vabariik on nii vaba,­ et suudab lahti öelda sisuliselt orjatöö abil toodetud seadmetest? Kas on julgust panna riigihangete tingimuseks, et võitjaks ei kvalifitseeru tooted ja teenused, mille tootmiseks on mingil etapil kasutatud sunnitööjõudu ja okupeeritud alade maavarasid? Pärast seda, kui Venemaa okupeeris Krimmi, on analoogne otsus ju tehtud. Enamik demokraatlikust maailmast on nende otsustega ka liitunud. Muret tekitab aga see, et aeg-ajalt kostab hääli piirangute leevendamiseks.

Usun, et kui Eesti kehtestab säärase reegli, siis saame Hiina Rahvavabariigilt kriitikat. Ja pikka aega. Oleme kui piisk ookeanis. Aga see piisk on tugeva kontsentratsiooniga ning võimeline värvima suure hulga vett enese ümber!

Ilmunud 29. juuli Postimehes, avaldatud autori loal.