Sel talvel on taluõuedele jõudnud tõeliselt rasked ajad. Nagu mullusest ikaldusest veel vähe oleks, ähvardab niigi madalale langenud piima hind alanemist jätkata ja isegi vähest piima eest makstavat raha ei saa tööstustelt õigel ajal kätte.
Juhtkiri: Miski pole igavene
17. jaanuar 2009, 10:10
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ega tööstused tootjaid meelega kiusa. Ka nende elu pole kiita, sest kogu Euroopas seisavad sajad tuhanded tonnid juustu, piimapulbrit ning võid ostjat oodates ladudes. Et pakkumine maailmaturul on üha kasvanud, Euroopa Liidu tarbimine aga vähenenud, peavad piimakombinaadid toodangu turustamiseks kõvasti vaeva nägema ega saa selle eest kaugeltki nii palju raha, kui veel mõni kuu tagasi arvati.
Mure kummitab kogu euroliitu ja seepärast plaanib Euroopa Komisjon võtta kasutusele abinõud olukorra parandamiseks. Neist peamised on eksporditoetused ja sekkumiskokkuost, mis võimaldab tööstustel kaubast lahti saada, olgugi et madala hinnaga.
Piimatoodete sekkumiskokkuost avati Eestis esimest korda 2004. aastal, ent seni pole see erilist populaarsust pälvinud, sest vabalt turult võis saada tunduvalt kõrgemat hinda. Nüüd on tururegulatsiooni meetmed tootjatele ja töötlejatele aga lausa hädavajalikud, seda enam et kopsakad investeeringud ja kiiresti kasvanud palgad on toonud kaasa tunduvalt suuremad püsikulud.
Kogu maailmas valitsevast pessimismist hoolimata ei tasu siiski arvata, nagu jääksimegi igaveseks hädaorgu. Meenutagem, et veel aasta-poolteist tagasi kinnitas suurem jagu analüütikuid veendunult: odava toidu ja nafta aeg on lõplikult möödas.
Kui toona oli tootjatel põhjust rõõmu ja tarbijail hirmu tunda, siis nüüd on osad vahetunud. 2007. aastal küündis liitrise piimapaki hind üle 12 krooni, praegu aga saab mõnes poes selle kätte juba 6—8 krooniga ja ilmselt pole hinnalangus täies ilus kauplustesse veel jõudnud.