Piret Räni: kes vastutab elu eest planeedil Maa?

Piret Räni: "Me peame nõudma, et meie valitsus võtaks samamoodi, nagu võtame me ise, vastutuse keskkonna ja liigirikkuse hoidmise eest." Foto: Erakogu

KES VASTUTAB, et kõigil elusolenditel oleks planeedil Maa edaspidigi eluruumi ja -võimalusi? See on karm küsimus. Eriti ajal, kui räägitakse liikide väljasuremisest, ookeanide elukõlbmatuks muutumisest, muldade vaesumisest ja õhu reostumisest. Meil on aeg tunnistada: meie, inimesed, vastutame.

Meil tuleb endile tunnistada, et meie, peaaegu kaheksa miljardini küündiv mass, oleme oma algelisima liigieesmärgiga paljuneda liigagi hästi hakkama saanud.

Inimene on hõlmanud liiga suure territooriumi, sellest liiga suure osa teistele liikidele elamiskõlbmatuks muutnud ning liiga palju oma elutegevuse jääke keskkonda paisanud. Meil kui liigil on viimane aeg seada endale uus eesmärk, kasutades selleks oma mõistust ja liigile omast kommunikatsioonivõimet. Meie uus eesmärk peab olema eluslooduse kaitsmine.

ME PEAME VÕTMA vastutuse. Me ei saa enam pugeda vana ettekäände «Kliima on ju alati muutunud ja loodus saab ise ka hakkama» taha. Sestsaati, kui inimene otsustas kogu planeedi inimestevahelisse omandisse jagada, peame ka oma tegevuse tagajärgede eest vastutama.

«Kõik loomad ju jagavad territooriumi liigikaaslaste vahel,» vaidlete minuga. Jah, aga nad reguleerivad niimoodi liigisisest asustustihedust. Kui rändtirtsud ja veel mõned liigid välja arvata, ei muuda nad keskkonda teistele liikidele elamiskõlbmatuks. Nad ei pea endid muust loodusest ülemaks.

KUIDAS ME SAAME vastutust võtta, meie kõik, see kaheksa miljardit? Me peame selle hoolikalt läbi mõtlema ja selle otsuse langetama. Otsustamise jõud on suur.

Kui piisavalt suur hulk inimesi otsustab, et aeg looduse liigirikkuse hoidmise eest vastutada on käes, siis hakkamegi märkamatult tegema teadlikke valikuid, mis muudavad kogu inimkonna väärtusruumi taas loodusega kooskõla hoidvaks. Siis eelistame võimalikult puhast energiat, eelistame keskkonda kahjustamata toodetud asju ning valime esinduskogudesse neid inimesi, kes seisavad looduse eest.

Me peame nõudma, et meie valitsus võtaks samamoodi, nagu võtame me ise, vastutuse keskkonna ja liigirikkuse hoidmise eest. Sest ainult niimoodi saab vastutada meie riigi, meie kultuuri ja keele säilimise eest. Kui meie ümbert kaob loodus, kaome paratamatult ka meie.

VASTUTUSE PEAVAD võtma kõik, aga tegutseda saame igaüks oma kodus, oma maal, oma kultuuris. Meie, eesti kultuuri sügavamates kihtides on alles mälestused aegadest, mil kooskõla loodusega oli iseenesestmõistetav. Aegadest, mil loodus oli partner, kellega tehti kokkuleppeid. Aegadest, mil loodust ei nähtud kui tühipaljast ressurssi.

Mil majandus mahutus looduskeskkonna sisse, mitte nagu nüüd, kui keskkond püütakse mahutada suure majandusruumi ühte nurka. Me saame uut, loodust hoidvat väärtusruumi luues toetuda nendele vanadele kultuurikihtidele, põimida pärimusharidust ja keskkonnaharidust.

See on põhjus, miks ma pean selle kõne Viljandi rahvale. Viljandi on kujunenud pärimuskultuuri keskuseks. Hoidke seda!

Ärge tõmmake majanduse ebaühtlastes tõmbetuultes kultuuri toetamist kinni. Lisage pärimusharidusele keskkonnaharidus. Niimoodi suudame luua keskkonda ja looduse liigirikkust hoidva väärtusruumi, mis aitab meil kõigil jõuda tulevikku.