Lauri Läänemets: parempoolsuse kriisi ei lahenda vasakpoolsusega hirmutamine

Lauri Läänemets Foto: Erakogu

ISAMAA LÕHENEMISEL tekkinud Parempoolsete protestitiib pole pakkunud Eesti inimeste muredele uusi lahendusi, küll aga tegeleb aktiivselt parempoolse poliitika läbikukkumises vasakpoolsete süüdistamisega. Teiste seas sellesse tiiba kuuluv Mihhail Lotman, kes võttis teemat pikemalt analüüsida, muretsedes muu hulgas, et kogu läänemaailmas ja ka Eestis Reformierakonna kujul viivad parempoolsed järjest rohkem ellu vasakpoolseid ideid.

Lotmanil on õigus: ülemaailmsed kriisid on tõestanud, et õhuke riik koos neoliberaalse majanduspoliitikaga, nagu on maailma valitsenud viimased 30 aastat, on läbi kukkunud. Ees on suured muudatused ja need, kes muutuda ei suuda, moodustavad nostalgiaklubisid nagu Isamaa Parempoolsed koos Lotmaniga.

OMA NOSTALGIAS räägib Lotman ka eestlastest, kes on harjunud olema peremehed. Aga ta unustab, et kui eestlased said XIX sajandil taluperemeesteks, taipasid nad kohe, et mõistlik on moodustada masina- ja piimaühisusi: edukad suudetakse olla vaid koos tegutsedes, mitte omaette nokitsedes.

Sellest, mida ühise asjaajamise asemel oma peremeheõiguse esiplaanile seadmine ja tagaajamine tähendab, on kirjutanud Anton Hansen Tammsaare paksu raamatu, mis on väga asjakohane tänapäevalgi, sest paraku pole sõnum paljudele kohale jõudnud.

Värske Eesti inimarengu aruanne räägib Eestis jätkuvast ühiskondliku ja ruumilise ebavõrdsuse süvenemisest. Sageli on sellise «paratamatuse» põhjuseks parempoolse poliitika ükskõiksus inimeste tegelike olude suhtes ning pime usk kõikvõimsasse vabasse turgu.

See turg võtab maapiirkondadest ja väikelinnadest inimesed ja töökohad ning kuhjab need pealinna, sest turu loogika ei teeni kunagi mitte ühiskonna, vaid mõne üksiku indiviidi huve. Selle tulemuseks pole mitte ainult materiaalselt, vaid ka kultuuriliselt ilmajäetud, kes pettuvad ning valivad parempopuliste nagu Donald Trump või EKRE.

IROONIA SEISNEBKI selles, et Isamaa Parempoolsete ühendus on just EKRE pärast ellu kutsutud, sest läinud on erakonna toetus ning järjest on tulnud teha valitsuses üheskoos tagurlikke otsuseid.

Vaatame mineviku asemel tulevikku, kus meie senist ühiskonnakorraldust ähvardavad kliimamuutuste tagajärjed. Neis küsimustes on parempoolsus veel suuremasse kriisi sisenemas, sest keskkonnahoius ei ole olemas vaba turgu – «kaevandan, kus ja mida tahan, raiun, palju tahan».

Pigem on kõik kliima- ja keskkonnaküsimuste lahendused sotsiaaldemokraatlikku nägu: riik peab jõuliselt sekkuma. Ühiskond peab olema õiglane nii inimese kui ka keskkonna suhtes.