Heiki Valner: aitab loomapiinajate poputamisest!

Sulev Jänese käest päästetud kiisu sai arstiabi ja leidis ka uue kodu. Foto: Heiki Valner

LOOMAPÄÄSTEGRUPI kampaania «Aitab!» oli mul juba ammu-ammu mõtteis mõlkunud ning ootasin selle käimalükkamiseks aega, mil viha taas üle pea keeb. Nüüd tõepoolest kees ja korralikult: Haapsalu politseiuurija keeldus algatamast kriminaalmenetlust mehe vastu, kes hukkas oma kassi, pekstes teda haamriga pähe ja uputades ta siis veetünni. No pagan küll! Mida siis veel on vaja tunnismaterjaliks ja menetluse alustamiseks, kui isegi videosalvestisel algusest lõpuni nähtav tapatöö enam ei kõlba? Äkki peaks loomatapja politseiuurija koos prokuröriga kohale kutsuma? Kas sellest piisaks?

Kampaania mõte on väga lihtne: aitab loomapiinajate karistamatust tegutsemisest! Aitab prokuratuuri ja politsei aina nõmedamatest vastustest, millega loomapiinajaid kinnipidamisasutusest päästetakse, kuigi seadus kohustab neid teisi liike väärkohtlemise ja julmuse eest kaitsma. Aitab, sõbrad, aitab! Kurguauguni on sellest omavolist ning lausa hinge sülitamisest ja mõnitamisest, mida loomasõbrad ikka ja jälle taluma peavad, kui järjekordsele loomapiinajale riigivõimu kestvate kiiduavalduste saatel taas pai tehakse. Aitab!

KÕIGEPEALT TEILE ÜKS «lõbus» tsitaat. «Et looma toiduta jätmine põhjustab loomale järjepidevalt kannatusi või suurt valu, on arvamus, mis põhineb ettekujutusel, et inimene võiks tunda pikemaajalisel toidupuudusel kannatusi või isegi valu, kuid tuvastada selliste asjaolude vastavust ka loomal pole kriminaalmenetluslike vahenditega võimalik. Seega pelgalt toiduta jätmise fakti ei saa pidada piisavaks, et sedastada julmal viisil looma suhtes lubamatu teo toimepanemist.»

See tsitaat tõlgendajale kahtepidi võimalust ei jäta: loomi võib näljutada. Ei ole võimalik tõendada, et näljutamine valmistab loomale kannatusi.

Lugeja arvab nüüd, et selle mõttetera kirjapanija on mingisugune meelevigane või loomavihkaja. Eksite, sõbrad! Ei ühte ega teist. Need «ilusad» sõnad tulid aasta tagasi hoopis riigiprokurör Kadri Välingu suust: see oli tema vastus Eestimaa loomakaitse liidule, kui too vaidlustas kriminaalmenetluse alustamata jätmise.

Püüa sa riigivõimuga vaielda, kui juba nii kõrgel tasemel seda meelt ollakse. Kahjuks pole see sugugi ainus juhtum, vaid pigem reegel, kuidas õiguskaitseorganid loomadega seotud kuritegusid tagasi lükkavad ja ­uurima ei hakka.

JÄRGMINE «LÕBUS» TSITAAT. «Materjalidest nähtub, et isik looma tõesti hukkas. Kuid ei nähtu kindlalt seda, et isikul oleks subjektiivsest küljest olnud soov oma looma suhtes toime panna julm tegu, ehk siis tema käitumises looma suhtes ei ole näha tahtlust (soovi) oma kassi julmalt kohelda, vaid lihtsalt oli soov ehk tahtlus tema elu lõpetada.»

Selline on Haapsalu politseijaoskonna menetlusgrupi vanemuurija Tarmo Kausi ettekujutus loomakaitseseadusest, karistusseadustikust ja kriminaalmenetluse seadustikust. Tõesti, looma tapmine on väärtegu, ent kriminaalkorras on karistatav looma julm kohtlemine.

Loomapäästegrupile teadaoleva info kohaselt olid kassitapja ja politseiuurija omavahel tuttavad. Kas seaduse sellise tõlgendamise põhjust ei tuleks hoopis tollest asjaolust otsida? Ometi ei tule näpuga näidata ainult politsei peale, sest kriminaalmenetluse puhul on alati asjaosaline ka prokuratuur. Järelikult oli prokuratuur sellise jama kirjutamisega nõus. Selleks oli vaja loomapäästegrupi, loomakaitse liidu ja meedia ühist pingutust ning avalikkuse kõrgendatud huvi, et politsei ümber mõtleks. Asjaolud ju ei muutunud. Kuidas siis enne ei olnud alust kriminaalmenetluseks ja pärast meedia sekkumist äkki oli?

VILJANDIMAA KURIKUULSALE loomapiinajale Sulev Jänesele, kellest ka Sakala on kirjutanud, tõttas appi eriasjade uurija Karin Saar, kes meie pöördumise peale tsiteeris seadust: «Kriminaalmenetluse aluseks kuriteo tunnuste sedastamine kriminaalmenetluse ajendis. Kuna esitatud avaldusest ei nähtu, et oleks toime pandud kuritegu, siis kriminaalmenetlus ei kuulu alustamisele.» Kassi rusikaga peksmine, aknast välja viskamine ning toimuva filmimine ja ühismeedias striimimine on ehk tõesti leebem kui looma haamriga peksmine ja uputamine, aga käitumismustrit kinnitab seegi.

Mõned samasugused juhtumid siiski päädivad kriminaal­uurimisega, mis viitab sellele, et loomavastaste vägivallajuhtumite puhul sõltub kõik uurija, prokuröri ja kohtuniku maailmavaatest ja suvast. Nii ei tohiks need asjad käia.

Loomapäästegrupp ja loomakaitse liit jäävad hoolimata sellest, et avalikkuse survel Haapsalu kassitappu uurima hakatakse, oma nõudmisele kindlaks ning ootavad riigi ja vastavate ametkondade juhtidelt väga selget vastust, kuidas niisugune aastaid kestnud ebanormaalne olukord lahendatakse. Aitab!