Harri Juhani Aaltonen: kivi ja samba terviklik sümbioos

Harri Juhani Aaltonen: «Tuleb veel ainult minema viia purustatud jäätmed ja ongi plats jälle puhas. Vabaduse tuuled võivad jälle puhuda.» Foto: Elmo Riig

OLIN VILJANDIST nädalakese eemal ning kui tagasi jõudsin, oli Vabaduse plats saanud tõesti vabaduse: seitsmekümnendatel punaste kommunistide ehitada lastud parteimaja oli maatasa tehtud. Viimased umbes viiskümmend aastat oli see maja seisnud kohal, kus tegelikult peaks olema uhke ja auväärne vabaduse sammas.

Seistes Vabaduse platsi ­ääres, see parteimaja või ametite maja justkui imes Viljandi ja Viljandimaa inimeste rõõmu iseseisvusest ja vabadusest. Praeguseks on maja juba ajalugu, tuleb veel ainult minema viia purustatud jäätmed ja ongi plats jälle puhas. Vabaduse tuuled võivad jälle puhuda.

MÄLETAN VÄGA HÄSTI, kui aastal 2014 istusime Viljandi eelmise linnapea Ando Kivibergiga tema kabinetis ja mõtlesime, kuidas saada selle maja toona eraomandis olnud ülemised korrused linna omandisse, et seejärel oleks võimalik maja lõpuks lammutada. Teadsime, et meie poliitilised konkurendid võtavad Kivibergi kohe turmtule sihtmärgiks ainuüksi sellise mõtte mõtlemise eest, rääkimata plaani elluviimisest. Sellest hoolimata julges ta mõtet nii mõelda kui ka ideega edasi minna.

Julgen väita, et ilma tema julguse ja tahteta panna ennast tervikuna mängu oleksid need parteimaja ülemised korrused ikka veel erakätes ja maja seega alles. See saaks seniajani varjata Vabaduse platsi ja sellelt avanevat vaadet. Loomulikult polnud see kellegi sooloesitus ja nii tahangi kiita kõiki volikogu liikmeid, kes aastal 2015 sellise hulljulge teoga kaasa tulid.

Kiiremas korras tuleks taastada ka Amandus Adamsoni kujundatud vabadussõjas langenute mälestussammas, loomulikult algsel kujul ja algses kohas. Samba taastamine on nii kallis, et üksinda linna rahast ei piisa, meil tuleb paluda toetust riigilt ning loomulikult otse inimestelt ja Viljandimaa teisteltki omavalitsustelt. Selleks tuleks ilmselt algatada korjandus. Juba 2016. aasta 17. juunil ilmus Sakalas minu arvamuslugu «Vabadus on hindamatu», milles lubasin annetada samba taastamiseks 2000 eurot. Kinnitan toona antud lubaduse kehtimist ka praegu. Loodan, et korjanduse alustamisega ei venitata.

Samba lähedusse oma kohale sobib väga hästi ka aastal 1991 püstitatud mälestuskivi, mis sümboliseerib kõike seda, mida mitmed kümned tuhanded Eesti inimesed pidid punaste korra ajal kannatama. Represseeritute mälestuseks püstitatud kivi hoiab inimeste meeles seda, mis võib juhtuda, kui keegi võõras, kes ei armasta meie riiki ja meie maad, võtab võimu enda kätesse. See kivi räägib turistile, mida eestlane on pidanud kannatama. Olgu see mälestuskivi meile kõikidele meelespidamiseks, kuidas käituda, et küüditamine mitte kunagi enam ei korduks.

Usun, et ka Viljandi mõisasse rajatava hotelli külaline pole häiritud sellisest kivi ja samba sümbioosist. Nagu Ülo Stöör 7. juuni Sakala arvamusloos «Mälestuskivi lugu algas aastal 1989» hästi kirjutas, häiris 1991. aasta 17. juulil püstitatud kivi ainult Nõukogude miilitsat.

Mind ei häiri, et kivi neid häiris. Kui park ja vabadussõjas langenute mälestussammas on taastatud ja valmis, on meil Viljandis jälle üks ainulaadne tervik. Kuulates Jaani kiriku kellatornist kõlavat Eesti hümni ning istudes korras pargis ja mõeldes nendele inimestele, kes on meie vabaduse eest võidelnud, võib tõesti öelda, et see on harmoonia ja inimese hing on rahul.

Head vabadust!