Mihkel Braun: prügilossimäed

Esimesel Kirsimäel vedeleb alaliselt erinevat sorti sodi Foto: Elmo Riig

ENAM KUI 200 aasta eest nentis Ühendriikide riigimees Benjamin Franklin, et inimelus on kindlad ainult surm ja maksud. Tundub, et Viljandil on avanenud hiilgav võimalus võita endale au ja kuulsust, sest eelnimetatuga vähemalt sama kindlaks võib pidada lossimägedes Esimese Kirsimäe järvepoolses otsas istepinkide läheduses prügi vedelemist. Seda on leidunud seal riigivõimust ja aastaajast hoolimata.

Ei oskagi kohe öelda, mis sunnib üht kildkonda inimesi toda idiootsevõitu traditsiooni nii kalliks pidama ja aasta-aastalt edasi kandma. Vahest ollakse seal muinasjutulisest järvevaatest sedavõrd lummatud, et klaaspudelid langevad iseenesest näppude vahelt kildudeks? Ehk on aga suitsukonide rohelusse loopimise taga hoopis kehvakeseks jäänud lastetuba. Et ma isiklikult ühtki sääraste kommetega inimest ei tunne, jääb see mulle suuresti arusaamatuks.