«Väljas on sula, olen teise korruse toas ühe vanema naisega, kellele tuuakse toit voodisse. Mina pean minema esimesele korrusele sööma. Olen tüdinud kõigest ning eluisu on kadunud. Igatsen väga koju saamist.» Nii kirjutas praegu 89-aastane Marta (nimi muudetud) paari aasta eest hooldekodus, kuhu Viljandi linnavalitsus oli ta eestkostjana paigutanud. Kui polnuks nelja abivalmis naabrit, võinuks ta sinna jäädagi.

Marta ei pruugi mõningaid hiljuti juhtunud asju mäletada. Talle tuleb meelde tuletada, et ta rohud ära võtaks. Aga ta mängib klaverit ja akordioni ning tunneb ennast õnnelikuna väikeses viilkatusega majas, kus on elanud aastakümneid ja kus elas juba tema ema. Ta saab hakkama.

Kommentaarid (5)
Copy