Tarvo Madsen: rokimees, rassism ja sead

SELLEST POLE MÖÖDAS kuigi kaua aega, kui kodumaise meedia huviorbiiti kerkis festivali «Hard Rock Laager» üks esinejaid, bändi Sorus kitarrist Sulev Saluneem, kelle sooloprojekti raames kirjutatud lood ja nende tolereerimine festivali korraldajate poolt olid vastukarva paarile teisele selsamal üritusel esinema pidanud bändile, nii et nood sel üritusel osalemisest sootuks loobusid. Ehkki laager on nüüdseks edukalt seljataga ja teema varjusurma vajunud, oli juhtunus nii mõndagi, mis peegeldab ühiskonna protsesse laiemalt.

Et ma varem Saluneemest midagi ei teadnud ja olen ise samuti muusik, kuulasin huvi pärast tema soololugusid ning lugesin ka 30. juuni Eesti Eks­pressis avaldatud intervjuud temaga («Hard Rock Laagris paksu verd põhjustava bändi liider on Sulev «Mustad sead» Saluneem»). Kuuldu ja loetu võttis kukalt kratsima ning mitte üksnes kitsas «Hard Rock Laagri» kontekstis. Me elame demokraatlikus riigis ja meil kehtib sõnavabadus. Ent mida see tegelikult tähendab?

ÜSNA INTERVJUU alguses ütleb Saluneem, et tema lugudes «Mustad sead» ja «Must katk» peegelduvad sõnumid ei ole vihkamine, vaid otse välja ütlemine ja tema arvamus, mis ei pea ühtima teiste omadega. Lisaks nendib ta, et «Must katk» räägib sellest, et ta ei taha meile siia Eestisse mingeid mugavuspagulasi.

Ka mina pooldan arvamusvabadust ega taha Eestisse mugavuspagulasi. Milles siis asi? Vastused sellele küsimusele peituvad loo «Mustad sead» sõnades ja Saluneeme intervjuus.

Nimetatud loo esimeses salmis on juttu sellest, kuidas mööda merd tulevad mehed, kaltsud peas, ning tahavad kõike saada. See ei tohiks kedagi otseselt veel solvata. Probleemne koht, see, mis mind, vana vastikut liberaali ja tolerasti, vihale ajab, on aga refräänis. «Käige p...e, mustad sead, teid ei taheta me maal. Käige p...e, mustad sead, meie rahvust tappa te ei saa,» ütleb refrään, mis tõele au andes on meloodilises mõttes üsnagi kaasahaarav. Milline hea muusika raiskamine.

KUI MAJANDUS- JA mugavuspagulaste mittetahtmine ja rahvuse tapmise mõte on ideoloogilised seisukohad, mille üle võime diskuteerida, siis p...e saatmine, nahavärvile viitamine ja seaks nimetamine seda ei ole. Sama hästi võiksin mina tolle loo autori kohta öelda, et ta on paks idioodist siga, kuid selle asemel kirjutan hoopis arvamuslugu, et mingitki argumenteeritud vestlust ja diskussiooni käivitada. Tühi solvamine ei kaitse argumenti, vaid hoopis devalveerib seda. Kui me vaidleme millegi üle, võiksime jääda viisakaks kas või iseenda pärast, sest muidu tekitame suurt segadust oma motiivi koha pealt. Praegusel juhul ei saa ma aru, mida Sulev Saluneem tegelikult öelda tahab. Sellest kõigest jääb mulje, et ta on üks veidi kibestunud rumalavõitu mees, kes ei oska oma sõnakasutust talitseda. Kui ma nii ütlen, kas see solvab teda?

Ehkki näiteid võib eelmainitud loost tuua mitu, on teine drastilisim teise salmi lõpus: «Ei taha tööd siin teha nad, vaid oma seemet jagada. Nad tuleb kõik siit maha nottida, nottida.»

See koht loos tekitas minus kõige suurema okserefleksi, sest tapmisele ja vägivallale õhutamine on juba paar kraadi kangem kokteil, mida sunniviisil neelata. Loodan, et Saluneem mõtleb nottimist kujundlikult, kuid et kontekst on väga ebaõnnestunult väljendatud, on mul seda tõtt-öelda raske teha. Ma ei suuda mõista, miks on selline väljendusviis oma seisukoha väljaütlemisel vajalik ja kuidas see üleüldse teemaga seostub. Tuletan meelde, et me räägime kahest eri asjast: rassivihast ja poliitilisest maailmavaatest.

SULEV SALUNEEM tahab (vähemalt eelmainitud intervjuu põhjal) oma looga öelda, et majanduspagulaste lubamine meie riiki suretab meie rahvuse välja, ja see on ilmselgelt isiklikku poliitilist meelestatust väljendav seisukoht. Kahjuks tuleb välja hoopistükkis see, et ta saadab kõik vähe tumedama nahatooniga inimesed p...e ja avaldab soovi neid nottima hakata.

Kuidas ma peaksin sellest kõigest välja lugema, et sa ei ole rassist ja see ei ole vihkamine, kallis Sulev? Kuidas? Jah, ma ütlesin sulle meelega «kallis», sest äkki oled sa ka homofoob ning mul veab ja see ajab sind kurjaks.

Saluneem mainib intervjuus, et ta on kogenud tolerastide viha ja vastanud, et see on tema arvamus maailmast. «Kipub olema nii, et tolerastide jaoks on õige vaid see, kuidas nemad ütlevad, muud varianti ei olegi. Et vaid nendel on õigus, teistel oma mõttemaailma olla ei tohikski. See natuke häirib mind,» ütleb ta.

Ei, Sulev, tolerastid ei ole kõik jäärapäised jobud. See aga, et sa kontserdil tolerasti käest sõimata said, on tingitud sellest, et paljude inimeste jaoks on asi lihtne: kui sina oled minuga sitapea, olen mina sinuga ka. Meil kõigil ongi oma mõttemaailm ja meil on sellele õigus. Ja nagu sinu probleem on elementaarse viisakuse puudumine, on seesama probleem sinu vastaspoolel.

Niisama automaatrelvast solvangute tulistamine ei ole arutlus. Kui oma poliitiliste vaadete väljendamiseks kasutatakse argumendina kellegi nahavärvi või valatakse üldistades kellegi kraesse ebaõiglaselt süüd, tekib tunne, nagu vaidleksime selle üle, kas taevas on sinine või päike kiirgab soojust. Need on asjad, mille üle ei ole mõtet vaielda.

Saluneeme intervjuu illustreerib ehedalt, et rassism ei ole tihtipeale teadlik ega tugine teooriale, mille kohaselt inimkond jaguneb selgelt piiritletud ebavõrdseteks rassideks, vaid leiab endale puhtast rumalusest ja väljendusoskamatusest sängi, mida mööda voolata. Sedasama mustrit näeme kommentaariumides ja kuuleme mõnelt tuttavalt inimeselt. Kui aga rakendada arvamuse avaldamisel Saluneeme metoodikat, juhtubki nii, et kui mulle, liberastile, visatakse kinnas, panen selle lihtsalt põlema ja näitan keskmist sõrme. Nii ei jõua me ühiskonnas kuhugi.