/nginx/o/2016/02/05/5013677t1hbddb.jpg)
/nginx/o/2020/07/21/13225098t1h4464.jpg)
Viljandi kutseõppekeskuses valminud alumiiniumist pontoonparvlaev näitas end Viljandi järvel heast küljest ning neli tundi väldanud esimesel sõidul probleeme ei tekkinud.
Kutseõppekeskuse auto- ja metalliõppeosakonna keevitusõpetaja Albert Ustimenko ütles, et tema teada pole alumiiniumist pontoonparvlaeva Eestis seni tehtud ning erilisust lisab asjaolu, et kasutati TIG-keevitust, mis annab kõige kvaliteetsema tulemuse.
Küsimusele, kellel ja kuidas tekkis mõte koos õpilastega selline sõiduk valmis teha, vastas õpetaja, et idee oli temalt.
«Lihtsas keeles öeldes oli grillide ja saunaahjude valmistamine ära tüüdanud, mõtlesin, et teeks midagi uut ja huvitavat. Piltidelt olin niisugust sõidukit näinud, tekkis tahtmine järele proovida,» rääkis ta. «Omast taskust ma selle tarvis raha ei leiaks, küsisin direktorilt luba. Siis rääkisin õpilastega ning üks rühm oli asjast väga huvitatud.»
Ustimenko sõnul andis pontoonparvlaeva valmimisse oma panuse kümmekond inimest, neist pooled õpilased ja pooled õpetajad. Lisaks pani õla alla kolm firmat. Sõidukit hakati tegema novembris. Enne seda kulus ligikaudu poolteist kuud veeteede ametilt loa saamiseks, jooniste tegemiseks, kalkulatsiooniks ja muudeks vajalikeks toiminguteks.
/nginx/o/2020/07/21/13225099t1hee70.jpg)
Kevade hakul avaldas Albert Ustimenko lootust, et pontoonparvlaev jõuab Viljandi järvele mais, aga vahepeal lõi koroona plaanid sassi ning ehitamine pidi poolteist kuud ootama. Nõnda lasti sõiduk järvele 19. juulil.
«Enne oli Viljandi Metalli spetsialist käinud kaks korda meie tööd kontrollimas ja osutanud vigadele, mille ära parandasime,» lausus ta. «Alumiiniumi TIG-keevitust tahavad tänapäeval kõik, aga selle oskajaid on väga vähe. Meie õpilastest suutsid sellega hakkama saada Kristjan Kukk ja Henry Rebane.»
Ustimenko nentis, et ta on valminud pontoonparvlaevaga rahul, ehkki alati saaks veel midagi teha ning viimistleda. Nii on tal mõttes järgmise õppeaasta jooksul ehitada laevale katus ja lisada täiustus, et saaks sõidukist hõlpsalt vette ja tagasi. Samuti on tal plaan valida kapten, kes võiks hakata laevaga Viljandi järvel huvilisi sõidutama ja sellega ehk aidata tehtud kulutusi tasa teenida.
Pontoonparvlaeva valmistamine läks Ustimenko andmeil maksma umbes 6000 eurot. Sõiduk mahutab kolm sõitjat ja kapteni, kaalub 400 kilogrammi, on 2 meetrit lai ja 3,5 meetrit pikk. Mootori võimsus on 20 hobujõudu.
Sõiduki tegemisel osalenud ning tänavu juunis keevitaja osaõppe aastase kursuse lõpetanud Henry Rebane ütles, et see oli suhteliselt eksperimentaalne ettevõtmine, mis tuli päris hästi välja. «Viiepallisüsteemis annan hindeks 4+,» lausus ta. «Ma ei hinda mitte kunagi maksimumi peale, sest alati saab midagi paremini.»
Nagu Rebane rääkis, oli tal pontoonparvlaeva järvele lastes närv suur, sest polnud ju kindlalt teada, kuidas sõiduk käitub. Aga selgus, et käitus hästi ja manööverdas tublisti.
«Kinnitust sai siiski kahtlus, et kaalujaotus pole päris ühtlane ning tagumine ots on natukene raske,» lausus ta. «Vees sõites siiski probleemi polnud. Kui inimesed parvele õigesti jaotada ehk ette raskust lisada, saab väga edukalt sõita.»
Rebase sõnul sõideti pühapäeval Viljandi järvel neli tundi, algul kahekesi, siis koos õpetajaga ja siis ühe sõbraga, kes õigel ajal randa oli sattunud. Sõiduki kiirust ei mõõdetud, kuid see võis ulatuda üle 20 kilomeetri tunnis, millest Viljandi järvel liikumiseks igati piisab.
«Mis puudutab parve disaini ja ehitust, siis kindlasti oleks saanud teha mõningaid asju paremini. Näiteks välimus võinuks olla voolujoonelisem. Parvel on veetakistust päris palju, ehkki tänu üsna võimsale mootorile liigub see päris hästi,» kõneles Rebane.
Nagu ta tunnistas, said nad alles järvel olles aru, miks on paatide keredisainil detaile, mille otstarve jäi enne internetist uurides selgusetuks.
«Aga me pole ju ka ametilt paadiehitajad. Kogu see ettevõtmine oli meeletu eneseületus ning alumiiniumkeevitamine väga suur väljakutse,» lisas Rebane. «Teha vähese kogemuse juures ära nii suur projekt nii lühikese ajaga on tegelikult päris hea saavutus. Ja parv sõidab ka.»
Rebane lisas, et pontoonparvlaeva täiustamises peavad kaasa lööma juba uued õpilased, sest kursuse lõpetanud lähevad oma eluga edasi.