Martin Nõmm: hea nali vajab õiget aega ja kohta

Martin Nõmm arvab, et huumor on tunnetuslik kunst ja kõik on nagu alati suhteline. Foto: Urmas Luik / Pärnu Postimees

RÄÄGITI, ET HUUMOR olla surnud. Enam ei tohtivat seltskonnas mõnda nalja teha, isegi mitte riigikogus kembelda ega raadios lõõpida. Vaadaku kõik naljamehed ja -naised oma materjalid üle, muidu ootab neid ees tsensuur.

Kui huumorile päitsed pähe panna, pole see ju enam huumor, vaid mingi keskpärase meelelahutuse tellimus. Aga kas on ikka nii, et hea huumoriga ei käi mingeid reegleid kaasas?

Võime ju mõelda, et huumor on puhas kaos: puänt peaks ikka ootamatult tulema, muidu pole see puänt. Kõige geniaalsemad naljad ongi need, mis teatavaid piire ületavad. Hea nalja tegemine ise on võimas kogemus ja nii mõnigi koomik, tehku ta seda hobi või tööna, leiab sellises reaktsiooni tekitamises hasarti. Aga et nali ka töötaks, on vaja soodsaid tingimusi. Kontekst, aeg ja koht loevad, teadliku või teadmata kokkuleppena. Kui kokkuleppest kinni ei pea, ei pruugi publik naerda.

TUNDUB, ET KLASSIKALINE solvanguhuumor pole Eestisse veel täielikult jõudnud. Ameeriklased on teinud solvangust kunstivormi. Individualistlikus kultuuris on eneseupitamine ja teiste samaväärne mahatõmbamine normiks. Solvanguhuumor leevendab seda igat elusfääri läbistavat pinget, sest asjaosalised on sellega päri. On olemas söögikohad, kus töötavad nimme ebaviisakad teenindajad, kes kliente värvikalt kritiseerivad. Solvangutele keskenduvaid koomikuid vaatama tulnud inimesed teavad, et ka nemad võivad «ohvriks» langeda ja isegi ootavad seda. Professionaalne solvaja on samas veendunud, et ohver ikka naerab ja otsib üldjuhul loovamat lahendust kui näiteks «Kas ema ei õpetanud sulle kombeid, enne kui ta vangi pandi?» lihtsalt matsiks kutsumise asemel.

Comedy Estonia on seda sorti huumorit Eestile tutvustanud roast-ürituste kaudu. Nendel enamjaolt koomikute ja sõprade vahel toimuvatel üritustel keskendutakse ühe inimese nii-öelda grillimisele piiripealsete naljade abil. Grillitu on tegelikult pandud aukohale, sünnipäevalapse või saavutajana. Samaväärselt grillitakse ka teisi grillijaid ja on kombeks aukülalist ka paari hea sõnaga mainida. Alati saab viimase sõna see, kelle auks roast on korraldatud, ja tal on tavaliselt lubatud eelnevalt vetostada mõni üksik teema, mille kohta ta kuulda ei taha.

Kontekst, aeg ja koht loevad, teadliku või teadmata kokkuleppena. Kui kokkuleppest kinni ei pea, ei pruugi publik enam naerda.

Miks see toimib, on kokkulepe: siin ja praegu tohib ületada piire, millest tavaelus üle ei astuks. Igaühel on tegelikult ka õigus nende naljade peale solvuda, samas ei peeta kõige labasemaid ja otsesemaid solvanguid üldjuhul õnnestunuks.

Ameerikalikus püstijalakomöödias tuleb aeg-ajalt ette ütlust «Read the room!» («Taju publiku reaktsiooni!»). Sageli hüütakse seda pärast mõnda piiripealset nalja, kui publik vastab ainult šokis vaikusega ja koomik sellest olenemata jätkab. Vahetus suhtluses publikuga oleks koomikul sel juhul kummaline öelda, et teda tsenseeritakse. Kogenud koomik teab, et mõnel päeval lihtsalt ei tule välja, ei kõla puänt nii hästi, ei teki publikuga soovitud kontakti. Materjal polnud õige oma ajas ja kohas.

«SATIIR» ON SÕNA, mida sageli enda kaitseks hüütakse, kui nali veidi kaugele läheb. Satiiri puhul, mis kasutab rõlgusi või puudutab valusaid teemasid, kehtib üldjuhul vaikimisi reegel, et löö ülespoole, tugevate poole. Teistpidi tunduks see kiusuna. Ei saa üle ega ümber «Tujurikkujast». Kaks kurikuulsat, satiiri näitlikustavat sketši on need, milles kasutati Estonia uppumist ja eestlaste küüditamist. Esimene paistis olevat vastus sellele, et Tallinna meremuuseumi saabus glamuurne Titanicu-teemaline näitus. 1912. aastal, kui see laev uppus, hukkus rohkem kui 1500 inimest. Nüüdseks on kõik asjaosalised siit ilmast lahkunud ja üle 100 aasta möödunud. Nalja millelegi tuttavale pööramine tekitas mõtte, kui pikk aeg peab mööduma, enne kui Estonia hukk samamoodi glamuurseks muudetakse ja raha teenima pannakse. Küüditamist näidati puhkusele saatmisena, aga lõpus anti signaal, et tegemist on Vene propagandaga. Mõlema puhul oli kontekst teine. Puänt polnud selles, et vaadake, kui naljakad on teiste inimeste kannatused. Raske teema oli vaid vahend, näitamaks tegelikkuse absurdsust.

Kes teevad ebamugaval teemal kõige paremini nalja? Traumast või eripärast teavad tavaliselt rääkida need, kelle elus see on olnud. Valdkonna hästi tundmine lubab loovaid lahendusi. Meenub teine angloameerika meedias kaikuv ütlus «Stay in your lane!» («Püsi oma teemas!»). Ideaalses maailmas ei võta võhik sõna teemadel, milles ta võhik on. (Seda kirjutab kolmekordne lavakunstikoolist väljajäänu.) Mitte et see ilmtingimata keelatud või vale oleks, aga üldjuhul pole tulemus väga mõjus.

EESTLANE VÕIB teha küüditamise või nõukaaja teemal head nalja, välismaalase variant nii hästi ei kõlaks, kui ta just ei tabaks seda joont, millega eestlane lepiks. Enda üle naljategemises on võim ja asjatundja pilk, mida keegi vaidlustada ei saa. Isiklikud lood on üldse hea aines huumoriks ja püstijalakomöödias näeb seda sageli ka siinmail. Isiklikkus ja vastastikune arusaam loovad publikuga usalduse ja tegelikult võib siis juba nalja teha peaaegu kõigest.

Samas on suuri koomikuid, keda tsensor on kiusanud või osa publikust valjult hukka mõistnud. Ei saa eitada, et tänu mõnele sellisele legendile on huumorikunst edasi arenenud ja terved põlvkonnad laginal naerda saanud. Eestlastelegi tuntud Benny Hill lahkus siitilmast 1992. aastal ja ta oli juba mitu aastat enne surma pidanud kaitsma oma telesarja seksismisüüdistuste eest. Üheksakümnendate alguseks lihtne naisterahva alastus puändina enam ei toiminud.

Eestlastelegi tuntud Benny Hill lahkus siitilmast 1992. aastal ja ta oli juba mitu aastat enne surma pidanud kaitsma oma telesarja seksismisüüdistuste eest.

Hilli huumor oli inspireeritud klassikalisest briti music hall’i varieteest, XX sajandi esimese poole lavasõudest, milles kohtas kunstilist eksperimenteerimist ka seksuaalsuse teemal. Hilli telesari saavutas aga populaarsuse haripunkti kuuekümnendate seksuaalrevolutsiooni järelkajas: seksuaalsus polnud enam tabuteema, mida peita allteksti, ja naise keha võis vabastada tagasihoidlikkuse kammitsaist. Seks-positiivsest vaatevinklist on see kõik ju tervitatav, kuid vabanemise asemel allutati naise keha reklaamobjektiks ning alastust ja seksuaalset vabadust häbistatakse tänapäevalgi. Osale publikust ei tundunud selle taustal Hilli aluspesus jooksvad naisterahvad elurõõmsa naljana, vaid ärakasutamisena.

Keda sellises väärtuskonfliktis kuulata? Akadeemikud ja kriitikud võivad välja tuua, miks tänapäeval täiesti sobimatu nali oli omal ajal aktsepteeritud või kas naljal oli tolles hetkes isegi positiivne mõju. Keskmisel vaatajal aga kas puudub säärane kontekst või siis pole see enam oluline, kui huumor läheb sinna, kus ta teretulnud pole või lausa haiget teeb.

PUBLIKUL ON ÕNNEKS või kahjuks alati õigus öelda, et nali ei kõlba. See kehtib ka «Tujurikkuja» puhul, isegi kui kontekst viitab millelegi suuremale. Alati võib arutada, kas nali läks liiga kaugele, nagu tehti kunagi igal 1. jaanuari hommikul. See, kes nalja lausus, võib end õigustada, vabandust paluda, vaikida. Publik võib pöörata selja või tulla taas kuulama. Benny Hilli telesarigi lõppes publikuhuvi kadumisega, mis samas kinnistas tema kultusstaatuse.

Huumor on tunnetuslik kunst ja kõik on nagu alati suhteline. Aga kui tahta mõista, miks osa inimesi jälle pahandab, siis ehk saab seda seletada nii: ajad ja kokkulepped muutuvad, publik muutub. Millest kunagi kõlbas nalja teha, ei pruugi publikut enam kõnetada. Kassetid olid kunagi tavalised asjad, aga nooremale põlvkonnale ei paku pinget koomiku tiraad sellest, kui tobe oli videomakki kerida. On siis noored selles süüdi, et enam kassette ei kasutata? Osav humorist proovib selle peale uut materjali. Huumori surma ei näita mitte see, kui publiku seast kostab pahandavaid ohkeid, vaid see, kui uut materjali peale ei tule.