Sisukord
Paberleht
Paberleht

Janika Gedvil: hooliv linn ja maakond

4 min lugemist
Laste andeid tuleb juba varakult märgata ja arendada. FOTO: Pixabay

KAKS JA POOL AASTAT tagasi alustas Viljandi päevakeskuses tööd laste- ja perede osakond. Osakonna loomine ei olnud sugugi lihtne ja sellega kaasnesid omad hirmud. Praegu võime aga kindlal meelel väita, et volikogu sellekohane otsus on end igati õigustanud. Meie kogemustest on teised omavalitsused õppinud ning samalaadseid osakondi luuakse paljudesse linnadesse ja valdadesse. Viljandi tugi­spetsialistidest on saanud ühtne meeskond ja koostöö on igapäevatöö iseenesestmõistetav osa. Viljandis on nüüd igas koolis vajalikud tugispetsialistid olemas.

Jah, kas neid on ka piisavalt, on juba omaette küsimus. Laste- ja perede osakonda viidi üle just see arv töökohti, mis tol ajal koolides ja lasteaedades olemas oli. Juba siis polnud spetsialiste küllalt, aga linnal on olnud põhimõte, et täitmata kohti struktuuris ei hoita. Tol ajal oli lasteaedu, kus polnud mitu aastat logopeedi olnud. Nüüd on lasteaialastel logopeedi abi olemas. Ent taas: see on olemas, aga seda napib. Tolle ameti esindajaid otsivad kahjuks kõik omavalitsused ja õppeasutused tikutulega taga.

AUGUSTI LÕPUS avame pidulikult Krõllipesa lasteaia Mängupesa õppehoone. Ma ei tea, et Eestis oleks mõnes teises lasteaias meelte arendamise tuba, seal see aga on. Mängupesa majas hakkavad lapsed sportima spordisaalis ja laulma lauluklassis ning käelist tegevust arendatakse seal eraldi kunstiklassis. Mängupesast saab ka meie lasteaedade robootikakeskus. Robootika ei tähenda ju pelgalt nutiseadet. Robootika lasteaias tähendab, et eri vidinad täidavad ikka üht eesmärki – lapse eakohast arendamist.

Väga oluline on, et lapse oma- ja eripära ning andekust märgataks võimalikult varajases eas. Me peame lapse arengu toetamise ja spetsialistide töös keskenduma eelkooliealistele lastele. Märkamisest üksi on vähe, märgatud on alati. Märkamisele peavad järgnema konkreetsed sammud: kas tuleb aidata mahajääjat või anda hoogu andekale. Meie lasteaiad vajavad sarnaselt koolidega iga päev sotsiaalpedagoogide ja psühholoogide tööd. Praegu neid ametikohti veel loodud pole, aga spetsialistide otsimine on linnal päevakorras.

Tekib ka küsimus: kelle ülesanne siis ikkagi on märgata? Seadus ütleb, et koolides peavad olema teatud tugispetsialistid, lasteaias eeldatakse vaid logopeedi abi. Kahjuks jäävad seaduseloojad elule jalgu ning selge on, et Viljandi laste- ja perede osakonna psühholoogid ja eripedagoogid on koolis töötamise kõrvalt aeg-ajalt lasteaedadele suureks abiks. Tegelikult peaksid lapsevanemad ise oskama oma lapse arengut hinnata ja märkama andeid või siis arengu toetamise vajadust. Vanematel aga tihtipeale napib oskusi ja teadmisi ning minu hinnangul peabki omavalitsus perele appi tulema võimalikult vara. Igasugune ennetustegevus on uuringute põhjal seitse korda odavam kui hiljem tagajärgedega tegelemine. Seda enam, et meil pole neid inimesi, kes hiljem abi saaksid osutada. Investeering pole pelgalt tee-ehitus või muu rajatis, see on ka noorte perede toetamine õigel ajal, et kasvaks tugev ja hakkama saav perekond. Tugevad perekonnad moodustavad omakorda tugeva ja tegutseva kogukonna.

VILJANDI ON alustanud eelkooliealiste laste arengu toetamist uue kvaliteedi loomisega. Siinkohal pean silmas Mängupesasse loodud võimalusi, mis pakuvad tegevust nii andekatele kui ka toetust vajavatele lastele. Posti tänaval tegutseb linna toel ning koostöös lapse heaolu arengukeskuse ja Viljandi haiglaga Perepesa, kelle teaduspõhine tegevus on suunatud peredele beebiootusest kuni lapse kooliminekuni. Enamik lapsevanemaid toetavaid tegevusi on Perepesas tasuta.

See on koht, kus saab lapsevanemaks õppida. Uut ja huvitavat saab seal kogeda aga ka vanavanemana. Tänavu alustasime pere lahendusringi meetodi kasutamist perede võimestamisel. Siinkohal väga oluline sõnum ja meeldetuletus meile kõigile, kes me tegeleme abivajajate ja nende perede toetamisega: kui uskuda inimesse ja tema võimesse teha muudatusi, arvestada tema soove ning teha probleemide lahendamisel koostööd (mitte leida tema eest või tema jaoks lahendusi), on suurem tõenäosus, et asi õnnestub. Ja lapsed saavad turvaliselt kasvada oma vanematega, oma pereringis.

Viljandi kannab uhkusega maakonnakeskuse rolli ja funktsioone. Paljud maakonna teiste omavalitsuste elanikud helistavad maavalitsuse kadumise järel just Viljandi linnavalitsusse, et erapooletut abi või nõu saada. Kindlasti anname nõu, kui oskame ja teame. Kahjuks on kõik teenused siiski ainult linnakodanikele. Samas teame, et lihtne on kahe hiireklõpsuga sissekirjutust muuta, et saada koht lasteaias või koolis, ja siis piisab vaid uutest linnukestest andmebaasis, et vald näiteks tee lumest puhtaks ajaks.

Leian, et inimesi puudutavate teenuste koha pealt tuleks astuda samm edasi ja hakata mõtlema regionaalselt, maakonnapõhiselt. Seda enam, et tihti meil spetsialiste napib ja pole kellegi huvides neid üksteiselt ära meelitada ja üle osta. Pärast haldusreformi on meil Viljandi maakonnas vaid neli omavalitsust. Koostööpartnereid on seega väike ja sobilik arv. Liitumisjärgsed traageldused on nüüdseks ehk kokku kasvanud ja ongi aeg hakata mõtlema, et koostöös naabritega saame paremaks ja tugevemaks kasvada. Pole ju meie huvides, kui liigitume omadeks ja võõrasteks. Maakonna 46 000 elanikku on just paras ports, et tekitada teatud teenuste osutamiseks vajalik kriitiline mass ning tagada spetsialistidele võimalus spetsialiseeruda ja hoida oma professiooni kõrgel tasemel.

HARIDUSE JA sotsiaalvaldkonna piirid on hägustumas ning mida parem on valdkondadevaheline koostöö, seda parem on eakatel, lastel ja peredel üldiselt. Väike osa linlasi käib teistes omavalitsustes koolides ja üks kolmandik Viljandi koolilastest elab tegelikult väljaspool linna piire. Haridus ja sotsiaaltöö ongi need inimesele väga tähtsad valdkonnad, mis vajavad omavalitsustevahelist koostööd, et inimene elaks õnnelikult ega peaks skeemitama sissekirjutusega.

Näiteks saab Viljandis elav pere Perepesas vanemlikke oskusi arendada tasuta, aga Viiratsis või Saarepeedil elav pere jääb ukse taha. Viljandi laste- ja perede osakonna spetsialist nõustab linna koolide ja lasteaedade lapsi ja nende vanemaid, aga kui näiteks Mulgi valla pere vajaks abi, oleks uks kahjuks kinni. Aeg on meie maakonna elanikke toetavate teenuste osutamine korraldada nii, et see oleks inimeste heaks, sõltumata märkest rahvastikuregistris. Juba paar aastat räägitakse asjaajamisel ühe ukse poliitikast. Sama kehtib kõikide nõustamiste ja inimest abistavate teenuste kohta. Inimene peab saama abi kätte ühest kohast, ilma et teda jooksutataks ühest kohast teise ning igas kabinetis peaks hakkama oma lugu otsast peale rääkima. Ideaalis oleks ühe katuse all tervise-, sotsiaal- ja ka vajalikud haridusteenused.

Infoajastul on kahjuks igasuguseid «tarkusi», mida sotsiaalmeediagruppides jagatakse. Seepärast ongi oluline, et omavalitsuste pakutavad teenused oleksid tõenduspõhised ja teadaoleva mõjuga. Otsustajad tahavad muidugi kohe kokkuhoidu, aga sotsiaal- või haridusteenuste korraldamine maakonnapõhiselt annab tuntava sisulise kvaliteedi paranemise. Praegune panus annab kokkuhoiu tulevikus probleemide ärajäämise ja tunduva vähenemise arvelt.

Investeeringud inimestesse annavad tulemust 10–15 aasta pärast. Kui neid kohe teha. Ikka parema kodupaiga nimel, et inimesed tahaksid Viljandimaal elada ja «kuldse ringi» ahvatlus poleks nii suur.

Seotud lood
18.07.2020 22.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto