Ruve Šank: maasikas – Eesti riigi püsimajäämise sümbol
ON VILJU, MIS on tõstetud suure sümboli staatusesse. Piiblist on teada, et õun peibutisena tõi suure häda kaela, Itaalia kunstnikul Normanno Soscial on dolce vita sümboliks arbuus, diplomaatias räägitakse, et kirsiks diplomaatilise elu tordil on pikaajaline lähetus Rooma või Pariisi.
Eestis on nüüd riigi püsimajäämise sümboliks saanud maasikas. Päris tabavalt sobib siia juurde illustratsiooniks Eesti vahest ehk väljapaistvaima naivisti Paul Kondase maal «Maasikasööjad», millel on maasikakausi ümber suur hulk lõõmava pilguga inimesi.
Viimastes uudistes on kõlanud mõtted, et kui siiski õnnestub selle aasta maasikad oma jõududega ära korjata, on lootust, et Eesti rahvusriik jääb püsima. Samas on maasikate tähendus majanduslikus mõttes täiesti teisejärguline.
Eesti aastase maasikasaagi koguväärtus on 10–15 miljoni euro kanti, samas kui näiteks piimatoodangu väärtus ulatub 300 miljoni ja põllumajandustoodangu koguväärtus miljardi euroni. Maasikate osakaal põllumajandustoodangus on niisiis umbes 0,1 protsenti. Mis siis tõstab maasika sümboli staatusesse?
Kõigepealt on maasikas välimuselt atraktiivne: verevalt küütlev, heas värvikombinatsioonis rohelisega. Maasikas on magus. Aja jooksul on saanud lausa kõnekäänuks «Magus nagu maasikas». Samas pole maasikas imalalt magus nagu mango või hurmaa, vaid sõltuvalt sordist rohkem või vähem hapukas.
Maasikas on väga käepärane: seda pole vaja koorida nagu arbuusi, sel pole sees seemneid nagu õunal, see ei määri käsi nagu mustikas ... Ja suurus on paras: ei ole liiga väike nagu mustikas ega nii suur nagu pirn, täiesti paras amps korraga suhu pistmiseks.
Maasikas on ka kõigile hästi tuttav. Kes poleks lapsena metsmaasikaid kõrre otsa ajanud või kelle vanaemal poleks aias olnud paari maasikapeenart? Maasikate korjamine väikeses koguses on puhas töö, sellega saab hakkama nii laps kui vanainimene.
Maasikataimel pole okkaid nagu vaarikal, põldmarjal või karusmarjal, samuti ei pea sukelduma põõsasse nagu sõstarde puhul. Ainult kummardama peab pisut, kuigi moodsates kasvandustes on maasikad tõstetud tavalise söögilaua kõrgusele rennidesse, kust korjamiseks ei pea üldse küürutama.
Muidugi tahame osa saada kõigist maailma rikkustest. Laulusalmgi ütleb, et «ei hõbedat, kulda ei leidu me maal». Aga tahame ennast nendega ehtida. Tahame moodsaid masinaid ja itaalia disaini. Tahame käia soojades maades puhkamas ja kultuurimetropolides kultuuriväärtusi nautimas.
NIISIIS ON maasikakasvatus nagu pedagoogiline töö, millega on igal inimesel kokkupuude ja millest iga inimene saab aru. Väga hea lahinguväli poliitiliseks heitluseks. Siia on toodud nii poliitilised raskekahurid kui täpsuslaskurid. Mille üle käib vaidlus?
Vaidlus käib rahvusriikluse üle. Kas rahvusriikidel on tulevikku? Milline peaks olema rahvusriigis põhirahvuse osakaal? Kas 10 protsenti sisserännanuid on ohutu? Kas 40 protsenti on juba ohtlik? Millal võib rääkida rahva väljavahetamisest? Ei saa ju eitada, et need protsessid on Eestis toimunud ja toimuvad ka praegu. Kui taasiseseisvumise järel hakkas eestlaste osa rahvastikus suurenema (1990. aastal oli see 62 protsenti, 2011. aastal ligi 70 protsenti), siis nüüd on see uuesti tasapisi vähenenud. 2008.-2009. aasta majanduskriis viis teadupärast ligi 100 000 eestlast Soome ja mujalegi majanduspagulusse. Paljud on sinna jäänudki. Samas on Eestis umbes 50 000 töötavat välismaalast, kellest osa plaanib siia jääda. Nii et põhjust rääkida rahvastiku väljavahetamisest näib olevat.
Vaidlus käib ka globaliseerumise üle. See on ehk vastuolulisemgi teema. Muidugi tahame osa saada kõigist maailma rikkustest. Laulusalmgi ütleb, et «ei hõbedat, kulda ei leidu me maal». Aga me tahame ennast nendega ehtida. Tahame moodsaid masinaid ja Itaalia disaini. Tahame käia soojades maades puhkamas ja kultuurimetropolides kultuuriväärtusi nautimas.
Tahame ka oma kaupa müüa, sest kuidas muidu saaksime kõike seda mujal olevat väärtuslikku osta. Kaubavahetuse üks põhimõtteid on vastastikusus ning enne viimaseid kaubandussõdu liikus maailm Maailma Kaubandusorganisatsiooni juhtimisel avatud ja mitmepoolselt kasuliku kaubanduse poole. Siin tasakaalu hoida pole ilmselt kuigi lihtne ja see põhjustabki kära selles leeris, kuhu poole kaubandusbilanss kipakil on.
Vaevalt seda üldist kaubanduse üleilmastumise tendentsi tagasi pöörata saab. Küll aga saab seda mõistlikumaks muuta ja see ongi nõndanimetatud rohepöörde ambitsioon. Eelkõige puudutab see riikide sekkumist teiste riikide keskkonda. Siin ei ole Euroopa Liit sugugi süüta. Õilsal eesmärgil biokütuse propageerimine ja toetusrahaga soodustamine on mõjutanud Kagu-Aasia riike suures koguses palmiõli tootma ja selle nimel oma liigirikkaid vihmametsi maha raiuma. Sama barbaarselt on oma metsade kallal toimetanud mõned Lõuna-Ameerika riigid, samuti selleks, et bioetanooli toota või sojauba kasvatada – selleks, et seda Euroopa Liitu loomasöödaks müüa ja sellega liha hinda Euroopas madalamana hoida.
Maasikad on esile toonud orjatöö mõiste. Vaevalt, et see kuskil päris täpselt defineeritud on, küllap on tegemist pigem emotsionaalse värvinguga võrdpildiga. Samas räägivad nii Euroopa Liidu uus rohelepe kui ÜRO Toidu- ja Põllumajandusorganisatsiooni toetatav agroökoloogia kontseptsioon vajadusest viia tasakaalu tootmise majanduslikud, keskkondlikud ja sotsiaalsed aspektid. Kui keskkonnamõjude hindamine on nii kohalikul kui globaalsel tasandil saanud üha rohkem tähelepanu, siis töö sotsiaalsed aspektid on endiselt hämaras.
Pole ju saladus, et enamik troopilistest puuviljadest on toodetud maades, kus töölistele makstav tasu ei taga inimväärset äraelamist. Igal juhul on need, kes neid vilju toodavad, kindlasti suurusjärgu võrra madalamalt tasustatud kui need, kes neid oma toidulauale saavad lubada.
Eelkõige kohvi ja kakao puhul on olnud aktsioone nagu fair trade, millega lõpptarbijat üritatakse meelitada ostma pisut kallimat toodet, sest sellel on märgis, et tootjale on makstud väärilist hinda, aga praegu on see pigem erand kui reegel.
IGAL JUHUL vääriks Euroopa Liidu rohelepe palju rohkem tähelepanu kui maasikakoristus. See puudutab lisaks põllumajandusele peaaegu kõiki teisi eluvaldkondi: energiat, transporti, elamumajandust ... Tööriistadena nähakse eelkõige innovatsiooni, haridust ja tarka valitsemist.
Hoopis rohelepe puudutab lähiaastatel ja -aastakümnetel iga Eesti inimest ning mitte ainult Eesti inimest, vaid inimesi terves Euroopa Liidus ja globaalseltki. Sest selle leppe ambitsioon on olla majakas kogu maailmale.
Tõe huvides tuleb lisada, et USA rohelepe sündis peaaegu samal ajal kui Euroopa Liidu oma, õigupoolest isegi pisut varem. Nii et Euroopa Liit, USA ja ka Hiina (kes esimest korda pärast pikka tõusu ei seadnud majanduskasvu eesmärki) rühivad ühes suunas, rohelisema maailma poole ja jääb ainult imestada, et Eestis pole roheline erakond isegi mitte parlamendis.