Tarmo Kohv: ma ei tulnud siia puhkama

Tarmo Kohvi arvates on Viljandimaal elu turvalisem seetõttu, et inimesed hoiavad ümbruskonnas toimuval hästi silma peal. Foto: Elmo Riig / Sakala

Aasta algul Ida prefekti kohalt Aivar Otsalti asemele Lõuna prefektiks tulnud Tarmo Kohv tunnistab, et tema uus tööpiirkond on senisega võrreldes rahulikum, kuid ta ei kavatse siin käed rüpes istuda.

Tarmo Kohv, millele peaks politsei teie arvates edaspidi kõige rohkem tähelepanu pöörama?

Meie prioriteedid on kõikjal riigis enam-vähem ühesugused. Näiteks pöörame palju tähelepanu alaealiste sooritatud ja nende vastu toime pandud kuritegudele. Samuti on tähtis liiklusturvalisuse nimel tehtav töö, mis viimase aja statistika põhjal otsustades on hakanud vilja kandma.

Liikluses on hästi oluline endast ja teistest hoolida. Hoolimine väljendub näiteks helkuri kandmises, aga ka auto juhtimises kaine peaga. Kui Lõuna- ja Põhja-Eestis kantakse helkurit päris korralikult, siis minu endises tööpiirkonnas oli lugu teine: mida lähemale sa Narvale lähed, seda vähem helkureid tee ääres näha on. Tagajärjeks on laibad.

Seega on nii liikluses kui paljudes teistes valdkondades keskne märksõna «teadlikkus».

Majanduslanguse tingimustes on selge, et inimeste elatustase langeb ning on oht, et varavastased kuriteod, näiteks vargused, sagenevad. Loogika on lihtne: mida enam on töötuid, seda rohkem niisugused hädad endast tunda annavad. Sellest tulenevalt on politsei asi ärgitada inimesi oma varast hoolima ja seda kaitsma.

Ma olen ikka ja jälle toonud ühe näite. Tänava ääres seisvasse soomlaste turismibussi murti sisse. Pärast vahelejäämist rääkis vargapoiss politseinikele, et ta lihtsalt ei saanud sellest bussist mööda minna, sest aknalaual vedeles juhi rahakott, mille vahelt vaatasid välja eurod.

Säärased elementaarsed asjad vajavad kogu aeg ülerääkimist.

Mis tundub teile olevat konkreetselt Viljandimaa suurim probleem?

Viljandi kaudu käib narkootikumide vedu, mis annab vähemal või rohkemal määral paratamatult tunda ka teistsuguste kuritegudena.

Nagu ülejäänud Eestiski on sagenenud perevägivalla juhtumid. Olukorras, kus paljudel inimestel ei jätku raha, on kodusisesed konfliktid kergemad tekkima. Õnneks on hakatud seesugustest juhtumitest rohkem politseile teatama ning see on igati mõistlik.

Ka koolivägivalla puhul on tähtis, et õppeasutused sellest avalikult räägiksid ning meidki informeeriksid. Koolijuhid ei tohiks neid juhtumeid häbeneda, sest üheskoos on meil suurem lootus lahendusteni jõuda. Mahavaikimisel on pigem negatiivne mõju.

Mulle jäi nüüd kõrva eeskätt narkotransiidi teema. Kui suur see probleem õigupoolest Viljandis on? Ma pole kuulnud, et Viljandi uimastitarvitajate hulga poolest Eesti linnade seast esile tõuseks.

Lühidalt öeldes: narkootikumid läbivad Viljandit, siin on selle äri üks toetuspunkt. Kogused on loomulikult tagasihoidlikud, kuid see ei tähenda, et võiksime käed rüpes istuda.

Meile on teada, et näiteks Tallinna, Valga ja Viljandi narkodiilerid teevad tihedat koostööd. Viimane trend on, et aineid veetakse Eestisse Lätist. Viljandi jääb loogiliselt sellele teele ning on võimalus, et seda kraami liigutavad inimesed püüavad oma kaupa muu hulgas ka siin maha müüa.

Eelmisel aastal jõudis Viljandist kohtusse üle 40 narkootikumidega seotud juhtumi, mis on üsna suur arv.

Narkokuritegevus on politseile selle poolest eriti raske, et erinevalt varavastastest tegudest ei tee selle puhul keegi meile kirjalikku avaldust. Politsei peab ise aina jahti pidama. Mida rohkem me tööd teeme, seda rohkem avastame. Liual ei too ses osas keegi midagi ette.

Millise hinnangu annate Viljandi politseiosakonna senisele tööle?

Viljandi osakonda võib mitmes mõttes teistele eeskujuks tuua. Siin on hea kooslus: kriminaal- ja korrakaitsepolitsei käivad ühte jalga. See pole sugugi igal pool nii.

Tulemused sünnivadki siis, kui näiteks konstaabel ja jälitaja kokku mängivad.

Võib-olla tuleneb see lihtsalt sellest, et maakond on väike ja politseinikke vähe.

Mingil määral mängib ka maakonna suurus rolli, kuid esmatähtis on ikkagi see, kes on kohapealsed juhid ja kuidas nad toimetavad. Vanemkomissar Alvar Pähkel on praegu see mees, kes tegelikult maakonna eest vastutab, ja kui ta suudab oma meeskonna ühte jalga käima panna, on kõik hästi.

Viljandlased tavatsevad avalike vandalismiaktide puhul politseinikke kritiseerida selle eest, et neid pole küllalt tänavatel patrullimas näha. Mis teie arvate, kas politseid saaks senisest enam nähtavaks muuta?

Ega vist eriti saa, sest ressursid on piiratud. Me ei jõua kunagi sinnamaani, et iga purskkaevu kõrval seisab 24 tundi politseinik. Seega on tähtsad kodanike endi tähelepanelikkus ja reageerimisjulgus.

Just eile võtsin Tartus vastu kaks meest, kellest üks oli aidanud kinni pidada politsei eest põgenenud sõidukijuhti ja teine oli leidnud üles kadunuks kuulutatud vanamemme. Mida enam on niisuguseid inimesi, seda turvalisem on elukeskkond. Politseil ei ole võimalik ise igal pool kohal olla.

Millised on teie isiklikud sidemed Viljandimaaga? Kui hästi te siinseid olusid tunnete?

Ehkki küll mitte regulaarselt, käin siin üsna sageli, sest minu isamaja asub Olustvere külje all. See on mulle suvekodu ja pelgupaik. Sellega seoses arvan end Viljandimaa asjadega üsna hästi kursis olevat ning pidasin tähtsaks maakonnakülastustest esimese teha just siia.

Miks prefektide vangerdus — teie Aivar Otsalti asemele ja Otsalt teie asemele — vajalik oli?

Aivar Otsalti teenistussuhe lõppes eelmise aasta viimasel päeval. Veidi enne seda tehti mulle ettepanek tulla siia ja talle ettepanek minna sinna. Meile see sobis. Nii lihtne see ongi.

Aivar Otsalt on teenekas politseinik ja ma olen kindel, et ta saab Ida regioonis hästi hakkama. Eks seal ole muidugi raskem kui Lõuna-Eestis.

Teisalt tahan ma kohe kummutada Ida-Eesti kriminogeensuse müüdi. Paljudele teistes Eesti piirkondades elavatele inimestele on jäänud mulje, et sinna pole mõtet oma nina pista, sest tänavatel üha tapetakse. Selline arusaam on ilmselgelt üle võimendatud.

Tõsi, seal on suurem töötus ja madalam elatustase ning oma osa mängib venekeelse elanikkonna domineerimine. Seega on ka temperament, elutempo ja muu eluolu veidi teistsugused kui Lõuna-Eestis. Aga ikkagi ei tähenda see kõik, et Ida-Virumaal pole võimalik normaalselt elada.

Seega võib teil praegu olla tunne, justkui oleksite tulnud puhkusele.

Oi ei! Ma ei ole selline inimene, kes oskaks mõnda töökohta puhkuse veetmiseks pidada.

Minu eesmärk on, et süsteem, mis on juba päris hästi tööle pandud, peab vähemalt sama hästi edasi töötama.