Alumiiniumist kurgid, pakk suitsu ja sädemed kontsade all

Margus Haav esitlemas raamatut «Alumiiniumist kurgid». Pildil on ta koos raamatu toimetaja Lauri Vanamöldriga. Foto: Marko Saarm

Mõnikord toob elu su lauale raamatuid, mida lugedes tunned lehekülgedelt hoovavaid lõhnu ja maitseid, tajud olukordades iseennast: avastad, et oled end loosse sisse mõelnud, ja mõtled, kuidas see kõik siis ikkagi ... Käest panna pole neid raamatuid võimalik, vähemalt mitte enne, kui esikaanest saab tagakaas.

Margus Haava «Alumiiniumist kurgid» on üks sääraseid raamatuid. See on täis kirgast elujaatust, irooniat ning mõistmist, et on asju, mida muuta ei saa ja mida süsteemis aatomina võnkuv indiviid ei peakski proovima mõjutada. Mõnikord on tähtsam ellu jääda ja teha selleks, mis tarvis, sest üldplaanis on see üks ja ainus eesmärk. Kõrgeim ideaal. Jääda ellu. Olla elus. Või vähemalt tunda, et oled elus. Igasugused süsteemi mõjutamise katsed peavad üksikul indiviid­aatomil sellisel puhul olema kas äärmiselt kaalutletud, kohutavalt kavalad või lihtsalt nii kuradi jultunud, et nende katsete läbikukkumise võimalus on sama hästi kui olematu. Muidu ellu ei jää. Muidu end elusana ei tunne.