Ülo Stöör: vabadussõja ausamba kujude saatus
TULIN VILJANDISSE tööle 1966. aasta kevadel. Mulle räägiti vabadussõja ausamba lõhkumisest ja samas mainiti, et purustatud kujud olid Saksa ajal veel alles, aga peideti ära. Arvati, et need sängitati Valuoja põhja. Ei teatud, kuhu. Mõeldi, et küll ühel päeval leiame üles.
Läheme ajas veidi tagasi ja alustame kaugemast ajast. Vabadussõja ausamba kavandas meie üks kuulsamaid kujureid Amandus Adamson ning see avati 19. septembril 1926. Kujud valati Firenzes. Ausamba asukoht oli esialgu lahtine, kuid viimaks tehti volikogus otsus rajada uus väljak. Sellest kõneles Heiki Raudla oma põhjalikus kirjatöös «August Maramaa aeg» (Viljandi 2004). Nii sündis Eesti Panga hoone ees Vabaduse plats koos ausambaga.
Vabadussõja ausamba kujude saatusele jõudsin väga lähedale suvel 1991. Vabaduse platsil astus minu juurde härrasmees, kelle vanus võis olla nii aastat 70. Ta teretas ja ütles: «Mina teid tean: olete abilinnapea, aga varem olite rajooni peaarhitekt. Kas teate, et suvel 1941 lasti õhku vabadussõja ausammas?» Jah, ma teadsin. Ta jätkas: «Kas teate, mis sai pronksist kujudest?» Vastasin: «Olen kuulnud, et purustatud kujud peideti ära lootuses ausammas taastada. Olen kuulnud ka, et need peideti Valuojasse.» Ta vaikis veidi ja jätkas: «Nii see päriselt ei olnud. Nende kujude peitmisega olid ametis kolm meest ja üks nendest oli linnasekretär.» Lisas veel: «See oli saladus ka Saksa ajal. Need mehed kujude asukohast ei rääkinud ja inimesed sellest ei teadnud.»
Küsisin: «Kas teie teate, kuhu on kujud peidetud?» Jälle vaikus. Ja siis vastus: «Vara veel sellest rääkida.» Kui pärisin, kellega mul on au vestelda, sain vastuse, et tema nimi ei ole tähtis. Jumalaga jättes arvas ta, et küll me veel kohtume.
SELLE MEHE JUTUS ma ei kahelnud. 1941. aasta 1. septembri Sakalas oli ilmunud lühike teade «Vabadussamba alus korda». Selles on read: «Kuna mälestussamba kujud on mahavõtmisel suurel määral purunenud, siis on praegu raske ütelda, kas neid suudetakse korda seadida ning oma endisele kohale asetada.»
Rääkisin sellest Kaitseliidu meestele. Toodi miiniotsija ning hakkasime vallikraavist otsima, leidsime ainult rauarisu. Jätsime otsingud pooleli, sest kujude matmine tundus liiga töömahukas ja kaevand raskesti varjatav. Siis mõtlesin läbi kogu loo, nagu peaksin ise neid raskeid kujutükke peitma. Leidsin, et auku me küll kaevama ei hakkaks. Pigem tooksime katkised kujud mõne veekogu äärde ja lohistaksime kolmekesi vette. Näiteks kallakust alla Viljandi mõisahoone taha tiiki.
Selle tiigi põhja on vaja uurida, kuigi see on sodi täis – ikkagi 80 aastat on sinna lehti langenud. Suuremad metallitükid peaksid olema muda seest detektoriga leitavad või isegi mingi pika oraga kombatavad.
Nägin poisina kolme vabadussõja ausammast. Pärnu Alevi kalmistul 1944. aasta suvel, Jüri kiriku juures 1948. aastal ja Tartus Emajõe ääres Kalevipoja kuju. Rahva seas liikus ja liigub tänase päevani jutte endiste ausammaste peitmisest.
Peidetud hauasambaid on välja kaevatud ja taas oma kohale püsti pandud. Need jutud, et lasti küll puruks, aga öösel korjati tükid kokku ja peideti ära, vähemalt osa nendest, on rahva hinge peegel. See ongi vastupanu võõrale võimule ning pole tähtis, kas need tükid leitakse täna või saja aasta pärast, kas neid on rohkem või vähem. See on nagu muinasaja jutt: Suur Tõll tõuseb hauast. Leiame kujud mullapõuest ja paneme uuesti püsti.
Kui taastasime Eesti riigi, taastati ka vanad ausambad vanade fotode järgi. Oli ka neid kohti, kus keegi peitmist mäletas. Seal kaevati sammas maa seest välja ja pandi jälle püsti. Meie vaenlane jõudis küll kaugele. Aga see veendumus, et meie viimane kants on meie südames, meie unistused ja mälestused on endiselt meie käes, andis jõudu võiduks. Hinge vastupanu ongi ülim vaprus.