Sisukord
Arvamus
Paberleht

Heiki Lill: valitsus mõnitab maksumaksjaid

4 min lugemist
Heiki Lill: "Nüüd on valitsus ise suure käki kokku keeranud ning kavatseb selle kinni maksta maksumaksja ehk sinu ja minu maksurahaga!" FOTO: Konstantin Sednev

PRANTSUSMAA KUNINGAS Louis XIV olevat öelnud: «Riik, see olen mina.» Omal ajal võis see ju tõsigi olla. Ebademokraatlikus riigis jooksevad kõik niidid lõpuks ühe isiku kätte kokku. Nii ka raha, mis riigis ringleb. Riigi ja seda valitseva inimese vahel piiri tõmbamine on säärastel puhkudel ääretult keeruline. Samuti on keeruline öelda, kust algab riigi ja kust valitseja rahakott ning mille eest selles oleva rahaga makstakse. Samal ajal on riigi alamatel kohustus maksta makse, sõltumata riigikorrast või sellest, kui demokraatlik riik parajasti on. Demokraatliku ja mittedemokraatliku riigi vahe on ehk see, et demokraatlikus riigis saab maksumaksja üldjuhul öelda sõna sekka, kuhu ja miks tema makstud makse kulutatakse. Näiteks valimistel või siis ajakirjanduse kaudu. Ning valitsus võtab seda kuulda.

Enam-vähem kohe pärast koroonakriisi algust hakkas kostma maasikakasvatajate ja ka teiste põllumajandusettevõtete esindajate kurtmist, et neil on äritegevuseks tarvis hooajalisi võõrtöölisi. Kel lühemaks, kel pikemaks ajaks. Eesti valitsuse hinnangul polnud see võimalik ning tema seisukoht oli, et selle asemel võib hooajatöödel rakendada ajateenijaid, õpilasi ja kriisi tõttu töötuks jäänud inimesi.

EESTI ON OLNUD turumajanduslik riik peaaegu kolmkümmend aastat. Koos Euroopa Liitu astumisega kadus piirikontroll ja toll liidu sisepiiridelt. Seega on kõigi liidu riikide kaupu meil müümiseks võimalik lihtsalt ja kiirelt kohale tuua. Nii on ka maasikatega. Samas ei ole meil vahendeid kontrollimaks, kas, kes ja kuidas need maasikad näiteks Poolas korjas. Või palju neile selle korjamise eest maksti. Meie saame näha ainult Poola päritolu maasikaid letil koos sinna juurde kuuluva hinnaga. Ja tavaliselt on see hind tunduvalt madalam kui kohalikul, eestimaisel maasikal.

Üldjuhul eelistab eestlane ikka eestimaist (maasik)marja. Kuid kui hinnavahe kerkib üle rahakoti võimaluste piiri, osutatakse turuleti ees seistes pigem odavamate marjade peale ja makstakse vähem. Maasikate hinna üks komponentidest on lisaks tehnikale, maalapile ja hooldusele tööjõukulu. Sõltuvalt kasvatajast on see erinev. Mõni suudab maksta tunnihinda, teine maksab korjatud kilo pealt. Nagu turumajandusele kombeks, on konkurents odavama tööjõu peale olemas. Muidugi peab tööjõul olema ka oskus tööd teha.

On välja toodud hulk põhjusi, miks töötute hordid ei ole vallutanud maasikakasvatajate põlde. Ehk on tegu olnud halbade töötingimustega. Ehk on süüdi töö üksluisus. Võib olla kehv palk. Samuti on juhitud tähelepanu kehvadele seadusepügalatele, mis ei võimalda töötutel teha tööampse ja olla siis jälle töötu edasi. Bürokraatiamasin võib tappa igasuguse initsiatiivi minna nädalaks-kaheks-kolmeks põllule. Tulemus on aga sama – korjamata viljad.

ERI MAASIKAKASVATAJAD hindavad raiskuläinud saagi hulka erinevalt. Samas tuuakse Eestisse sisse üha uusi ja uusi koormaid odavaid maasikaid. Nendesamade paljukirutud ukrainlaste korjatuid.

Nüüd kavatseb Eesti Vabariigi valitsus maaeluministri sõnade kohaselt hakata maasikakasvatajatele kahju korvama. Kahju, mis tekkis sellepärast, et ei olnud maasikakorjajaid ja saak läks (kellel rohkem, kellel vähem) raisku. Mingi koguse võib tõesti ka ilmaolude kanda jätta. Tuletame aga meelde, et maasikakorjajaid ei olnud valitsuse otsus(tamatus)e tõttu. Maasikakorjajaid ei lubatud riiki, kuid odavaid maasikaid küll. Odavaid maasikaid võis ja võib endiselt tuua sisse nõnda palju, kui tuua suudetakse.

Aga kes maksab kinni roiskunud marjad? Ei ole ju valitsusel (ega ka maaeluministril) müütilist külluseveskit, mida ringi ajades hakkab raha välja tulema. Jääb üle maksuraha, mida kogutakse kõigi töötavate ja tulu saavate inimeste käest. Seega maksab Eesti maksumaksja kinni valitsuse saamatuse, mis seisnes hooajatöötajate riiki mittelubamises ja oskamatuses motiveerida töötuid põllule minema. Maksavad ka need maksumaksjad, kellele ei meeldi maasikad või kes on nende vastu suisa allergilised. Kui keegi püüab ennast lohutada, et raha tuleb riigivõlakirjade müügist või muul moel riiklikke laene võttes, petab ta ennast korralikult. Ka laenud ja võlakirjad peab maksumaksja tagasi maksma.

Tunnen ennast petetuna, sest see kahju ei ole tekkinud asjaolust, et mulle kui maksumaksjale ei meeldi Eestis kasvatatud maasikad. Vastupidi, olen teadlikult valinud ostmiseks maasikaid, mis (vähemasti müüja väitel) on Eestis kasvatatud.

Tihtilugu on uudistes ja foorumites lugeda pahameelest, kuidas praeguse valitsuse toetajad hädaldavad, et riik toetab erinevaid vähemusi, jättes kõrvale või tähelepanuta lastekodud ja vaeste perede olmemured. Nüüd on valitsus ise suure käki kokku keeranud ning kavatseb selle kinni maksta maksumaksja ehk sinu ja minu maksurahaga! Kuidas siis nii? Kas ka nüüd võib oodata pahameelepuhangut ja ettepanekut suunata toetussummad lastekodude toetuseks?

JAH, KA MULLE ei meeldi võõrtöölistega seotud probleemid ja ebaõiglus. Ebaõiglus, mis seisneb kohalike tööliste palgataseme languses. Renditööjõu kehvas palgas ja tihtilugu olematutes olmetingimustes. Olen seda meelt, et töölisele peab maksma korralikku tasu, ilma et tal tuleks teha ületunde. Nii, et palgaraha koos maksudega jääks Eestisse, mitte ei rändaks kaugele maale. Aga me elame (loodetavasti) vabas Eestis, mis on üks osa vabast maailmast. Ja vabas maailmas on inimesel õigus liikuda. See õigus liikuda on meile olnud ääretult oluline. Mäletate üheksakümnendaid aastaid, mil piiri taha tööle minek oli paljudele unistus? Tihtilugu said pered just tänu võõrsil töötamisele jalad alla ja ettevõtlusega tegelema hakata. Miks ei peaks see ka teistele rahvastele oluline olema?

Muidugi on mul maasikakasvatajatest kahju – ei ole see ju ainult üks kuu, mis aastas kulub maasikatega tegelemise peale. Ja kui nüüd on tulu saamata jäänud, ollakse omadega käpuli. Ning on loogiline, et minnakse abi küsima valitsuselt, kelle tegevus(etus)e­ tagajärjel selle olukorrani on jõutud.

Mina maksumaksjana tunnen ennast mõnitatuna. Valitsusjuht on harjunud vabandust paluma. Esmalt peab kogu valitsus vabandust paluma maasikakasvatajatelt. Ja kui otsustatakse see kokkukeeratud käkk hüvitada maksumaksja rahaga, peab kogu valitsus, kelle otsusel see jama korda on saadetud, vabandust paluma ka maksumaksjatelt.

Seotud lood
11.07.2020 15.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto