Monogaamne heletilder, keda inimene tänavalt ei tunne

Võrreldes ülejäänud kurvitsaliste või vees askeldavate ­sulelistega on heletildrid julgemad ja inimest märgates kohe ära ei lenda, sellegipoolest on nad ettevaatlikud. Foto: Karl Adami

Eesti suvi on üürike ning ega kõiki looduses leiduvaid hääli, lõhnu, värve ja helisid olegi võimalik kogeda. Lauda ja õue vahet lendavad oskuslikult putukaridu harvendavad suitsupääsukesed, asfalttee pervel toitu nooliv valge-toonekurg või puistus ennastunustavalt laulev metsvint hakkavad juba kaugelt silma ja kõrva, kuid praegu toimetab meil neidki sulelisi, kellest paljudel pole aimugi.

Kurvitsaliste hulka kuuluv heletilder on üks neist tiivulistest, keda lindudega vähem sina peal olija ei tunne. Põhjuseks nii tagasihoidlik välimus kui tõik, et Eestis asus ta pesitsema 1960. aastatel ning kuni pool tuhat paari teeb pesa rabanurka või mujale soisele alale, kuhu inimesel tihti asja pole.