:format(webp)/nginx/o/2020/07/09/13200191t1h4102.jpg)
ESTONIA TEATRI juhi Aivar Mäe ümber puhkenud skandaaliga seoses on taas laialt kasutusele võetud väljend «onu Heino», millega märgistatakse šovinistlikult, seksistlikult ja labaselt käituvaid meesterahvaid. Aga täna ei taha ma rääkida Estoniast ega selle juhist ega anda ka mingit hinnangut sellele väidetava ahistamise juhtumile. Ma tahan rääkida onu Heinost.
Alustuseks veidi statistikat. 2020. aasta 1. jaanuari seisuga oli eesnimi Heino 1768 mehel. Heino oli populaarsuselt 97. mehenimi. Vanim Heino oli vanuserühmas 85+, noorim vanuserühmas 10–14. Heino oli keskmiselt 71 aasta vanune (mediaanvanus 71). Eesnimi Heino oli kõige populaarsem vanuserühmas 85+, kus neid oli 10 000 elaniku kohta 64,52.
Nüüd on ehk tekkinud silme ette pilt, milline näeb välja keskmine Heino. Ja tuleb nõustuda Päevalehe kolumnisti Kaire Uuseni arvamusloos nendituga, et see pilt ei lähe eriti kokku sellega, mis vanuses on tegelikult need mehed, keda praegu onu Heino moodi käitumises süüdistatakse. Aga mitte selles pole asi.
TULETAME VEEL korraks meelde, kust onu Heino endale sellise kuvandi sai. Ta sai selle seitsme aasta tagusest «Tujurikkuja» sketšist, kus minu arvates väga vaimukalt esitleti teatud inimtüüpi, keda me kõik arvatavasti oleme oma elus kohanud. Satiir oli ühtaegu naljakas ja valus.
Oleks asi jäänud sketši tasemele, oleks minu silmis kõik kombes olnud. Paraku on väljend «onu Heino» praeguseks kinnistunud labase ja šovinistliku tegelase sünonüümina. Ja mitte alati ei kasutata seda tolles sketšis näidatud tüpaaži puhul, vaid tihtipeale läheb see käiku kui valge keskealise mehe võrdkuju. Kui mingis väitluses vastaspoole argumendid ei meeldi, lendab «onu Heino» sama kergelt kui vanema põlvkonna seast nooremate poole lajatatud «lumehelbeke». Ometi on ju mõlemat pidi üldistamine tobe.
Minu nimi ei ole Heino ja ma ei tunne ka isiklikult ühtegi Heinot, aga võin ette kujutada, kui ebameeldiv võib olla see, kui sinu nimi on järsku muudetud mingiks nilbuse sümboliks. Kui nime Gert niimoodi kasutataks, tunneksin ennast küll puudutatuna.
Eriti häirib mind see, et kõige rohkem kasutavad ja levitavad seda väljendit need, kes enda arvates seisavad just vääriti koheldute eest. Kaitstes justkui konkreetseid nõndanimetatud Heinode tõttu kannatanuid, ei mõelda absoluutselt sellele, kuidas võib säärane sildistamine mõjuda neile 1768 päris Heinole. Ma ei tea, kas lihtsalt eesmärk pühitseb abinõu või arvatakse, et küllap valge vanemapoolne mees Heino elab selle üle, või siis ei arvata üldse midagi. Aga kujutan ette, et kui ühtäkki hakataks avalikus (meedia)ruumis nimetama kõiki terroriste Ahmediks või kõiki vene rahvusest mittekodanikke Ivaniks, oleks mõni võitleja kohe platsis ja teeks selgeks, et niimoodi silte kleepida pole ilus.
NÜÜD VÄIKE kõrvalepõige.
Selline siltide kleepimine ja normaalsele asjale uue, ebameeldiva tähenduse andmine paistab viimasel ajal olevat tavaline. Üks edukas (ja samas kurb) näide on sõrmedega tehtav okei-märk. Läbi aegade positiivne märk, mida hakkas omavahelise salakeelena kasutama marginaalne rühm äärmuslasi, kellele pidavat see sümboliseerima valgete ülemvõimu. Üks sellistest tüüpidest valiti juhtumisi ka riigikokku ning ta demonstreeris seda sümbolit ametivannet andes. Lapsik, tobe ... Ma saan isegi aru elavatest reageeringutest nagu «Mida arvata selliseid vaateid omavast ja demonstreerivast riigikogu liikmest?». Küll aga ei mõista ma, kuidas ühtäkki hakati tõsimeeli rääkima, et nüüd ei sobi sellist žesti kusagil teha.
Seda märki ei kaaperdanud tegelikult rassistid, vaid need, kes hakkasid igal pool kuulutama, et tegemist on rassistliku žestiga. Samas kes on vaadanud NBA korvpalliliigat (kus valdav osa mängijaid on mustanahalised), on näinud, kuidas pärast eriti õnnestunud kolmepunktiviset ajavad mängijad käed taeva poole ja näitavad seda rahumeeli.
Kui mõni meie pallur teeks sedasama näiteks Eesti koondise eest mängides, leiduks kodukamaral kindlasti mõni agar valvur, kes puhuks kohe üles rassismiskandaali.
AGA TAGASI onu Heinode juurde.
Kuidas saaks päris onu Heinodele natukenegi kompenseerida ülekohut, mis neile nende nime väärkasutades on tehtud? Lisaks sellele muidugi, et tuleks loobuda selle sõnapaari negatiivses tähenduses kasutamisest. Üks mõte on.
Tundub, et Onu Heino nimeline kaubamärk on siiamaale ripakil ja registreerimata. Kus on Onu Heino õlu, šašlõkk, kalapulgad, leib ja muu seesugune? Ka jäätis, kui me peaksime mingi maailmas leviva hulluse tõttu hakkama häbenema Onu Eskimo nime. Kui panna pakendile muheda keskealise vuntsidega mehe pilt, aitaks see kuvand natukenegi kaasa Heino nime rehabiliteerimisele. Jah, mõnele tarbijarühmale mõjuks see kindlasti pelutavalt, aga enamasti sihitaksegi tänapäeval tooteid teatud inimrühmadele. Kui kuulata onu Heinoks sildistajate juttu, peaks potentsiaalseid tarbijaid piisama.
ET TÄNAPÄEVAL on inimestel kombeks lugeda tekste lünklikult ja saada neist aru ainult nii, nagu nad ise soovivad, kordan igaks juhuks üle: selle artikli mõte pole pisendada juhtumeid, kus keegi on võimu kuritarvitanud või seksistlikult käitunud, vaid juhtida tähelepanu sellele, et suure õigluse eest võideldes ollakse ise kahepalgeline.
Mõtlesin kirjutamise ajal ka, kuidas siis nimetada mainitud käitumist lühidalt ja suupäraselt, jättes Heino mängust välja. Ühe sõnana tuli pähe matslikkus. Ja siis sain kohe aru, et see väljend pärineb ju ka inimese nimest. Kas tõesti ongi Heinost saanud uus Mats?