R, 9.12.2022

Kas niita muru mullani või lasta vohada heinal?

Aivar Aotäht
, reporter
Kas niita muru mullani või lasta vohada heinal?
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments 1
Viljandis Vilma maja ja kaubamaja parkla vahel erakrundil lokkas hiljuti loodus. Nüüd on haljasala linnavalitsuse nõudmisel ära niidetud.
Viljandis Vilma maja ja kaubamaja parkla vahel erakrundil lokkas hiljuti loodus. Nüüd on haljasala linnavalitsuse nõudmisel ära niidetud. Foto: Elmo Riig

Milline on ilus haljasala, on paljuski kinni iga vaataja silmes. Mõni pahandab, et linn laseb rohu maha mullani. Teisele ei meeldi, kui haljastu võtab tuules lokkava heinamaa mõõdu.

Käesoleval suvel proovitakse Tartu südalinna parkides katselaikudel taimede ja putukate liigirikkust arendada ning seetõttu niidetakse muru alles augusti lõpus. Kas Viljandis tuleks niitmist jätkata endisel moel või tasuks mõnel haljastul rohi kauemaks kasvama jätta?

Viljandi linnavalitsuse haljastuse ja heakorra spetsialist Age Alas ütles, et Viljandi haljastute arengukavaga koos on kinnitatud hooldusnõuded, milles on kirjeldatud kolm hooldusklassi.

Esimese hooldusklassi alad on valdavalt kesklinnas paiknevad pargid ning seal on niitmiskõrguseks sätestatud kümme sentimeetrit. Seega niidetakse vastavalt taime kasvu kiirusele. Teises hooldusklassis on enamik linnale kuuluvaid haljastuid ning neid tuleb niita vähemalt kaks korda aastas. Millal saabub õige aeg seda tööd teha, otsustab Viljandi Linnahooldus. Kolmanda hooldusklassi haljastuid niidetakse kord aastas. Ka siin paneb tööjärje paika Linnahooldus. Lisaks on võsalõikuse alad, mida on vaja niita kord kolme aasta jooksul.

Viljandis Vilma maja ja kaubamaja parkla vahel erakrundil lokkas hiljuti loodus. Nüüd on haljasala linnavalitsuse nõudmisel ära niidetud.
Viljandis Vilma maja ja kaubamaja parkla vahel erakrundil lokkas hiljuti loodus. Nüüd on haljasala linnavalitsuse nõudmisel ära niidetud. Foto: Marko Saarm

Haljastusspetsialist märkis, et ühte või teise klassi määratud haljasalad võivad mõne aja jooksul linnavalitsuse otsusega oma klassi vahetada.

Eraomanikele kehtib Viljandis heakorraeeskiri, mis sätestab muru ja heina niitmise regulaarselt, et oleks tagatud heakord. «Siinkohal saab muidugi vaielda selle üle, mis on regulaarne,» tõdes Alas. «Lähtume sellest, kus kinnistu asub.»

Kesklinnas olevatel hoonestamata erakinnistutel eeldab linn tema sõnul samasugust hooldust nagu linna omandis olevates parkides, kuid äärelinnas olevatel hoonestamata kinnistutel oleks selline nõudmine ebamõistlik – seal piisab ka korrast aastas, et võsa peale ei kasvaks.

Alas ütles, et tema on idee poolt lasta liigirikkuse huvides Viljandis mõnel haljas­alal taimestikul vohada ning niita väga harva, kuid selline otsus peaks olema läbimõeldud.

«Minul isiklikult ei ole suvise lopsakuse vastu midagi. Ilus või mitte, see on ilumeele küsimus – mis ühele on ühemõtteliselt ilus, on teisele ühemõtteliselt kole,» lausus ta. «Praegu kehtivad hooldusklassid ja nõuded ongi selle mõttega koostatud, et oleks võimalik teatud alasid vähem hooldada, kulusid optimeerida ja loodusele võimalust anda.»

Viljandi Linnahoolduse kvaliteedijuht Koidu Ilisson ütles, et niitmine nõuab aastas ligikaudu 200 000 eurot linna raha ning see on ainult üks osa haljastute heaks tehtavatest kulutustest.

«Vähem niita oleks kindlasti kulukam: kui hein on pikk ja puitunud, kulub niitmisel rohkem kütust, lõiketerasid ja aega. Hiljem tuleks ala käsitsi üle riisuda, et vältida hallituse ja mädaniku teket. See nõuab oluliselt suuremat eelarvet,» rääkis Ilisson. «Samuti ei ole Viljandi Linnahooldusel heinamaa niitmiseks spetsiaalset lattniidukit ja seda ei saakski igal pool kasutada, sest maastik on ebaühtlane. Samuti poleks mõistlik soetada lattniidukit väikese mahuga tööde tarvis.»

Age Alas nentis, et kui mõnda haljastut enam mitte kordagi ei niidetaks, kasvaks see mõne aja pärast lihtsalt võssa.

«Nii oleneb kõik sellest, millist kooslust me taotleme. Samuti on siinkohal võtmetegur, mis saab niitest,» lausus ta. «Liigirikkad kooslused kasvavad toitainetevaeses pinnases. Ehk niite peaks liigirikkuse eesmärgil ära koristama. Praegu me seda aga ei tee, sest niisugune töö nõuaks suuremat eelarvet.»

Alas lisas, et tema arvates on liigirikkuse suurendamiseks alati mõtet eksperimenteerida, sest see on midagi, mis on meile ellujäämiseks pikemas perspektiivis hädavajalik. «Ja mõnes mõttes on Viljandi haljastute hooldusnõuded seda juba paar aastat lubanud teha,» tähendas ta.

Pisielukate vaatevinklist

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi vanemteadur, Viljandist pärit putukateadlane Tiit Teder ütles, et tihti niidetav haljasala – olgu see koduaed või avaliku linnaruumi osa – on eluvaene roheline kõrb.

«Sagedasele niitmisele peavad vastu vaid vähesed taimeliigid. Mida liigiliselt vaesem ja struktuurilt ühetaolisem on taimestik, seda vähem on seal ka putukaid,» rääkis ta. «Paratamatult kandub see mõju üle järgmistele toiduahela tasemetele: kui on vähe putukaid, siis on ka vähe putuktoidulisi linde ja konni.»

Pidevalt niidetavad haljas­alad on enamasti ka õie- ja seetõttu tolmeldajavaesed. Viljapuud ja -põõsad, samuti maasikad võivad küll õitseda, kuid hea saagi saamiseks peavad nende õisi tolmeldama putukad.

«Ei ole raske märgata, et Viljandi lossimägedes, kus niidetakse vähem, on looduslikku mitmekesisust – taimi, putukaid, linde – hoopis rohkem kui «korralikult» niidetud linnapargis,» nentis Teder. «Lossimägedes tegutsevad lambad on pealegi taimekasvu piirajatena elurikkusele kindlasti paremad kui inimesed.»

Nagu ta selgitas, on väikse karjatamiskoormuse eelis selle mõju ajaline ja ruumiline ebaühtlus. Kui niitmine toimub enamasti suurtel pindadel suhteliselt lühikese aja jooksul, siis lambad ampsavad täna siit ja homme sealt ning mõni koht jääb neist üldse puutumata.

«Sellisel viisil kujunenud taimestik on liigiliselt mitmekesisem ja ebaühtlasema struktuuriga, see omakorda mõjutab positiivselt putukaid ja teisi loomi,» kõneles Teder. «Kui lammaste hulk pindalaühiku kohta ei ole väga suur, ei jää karjatatavad alad ka kunagi päris õietuks – erinevalt sageli niidetavatest aladest – ja pakuvad niiviisi ressursse tolmeldajatele.»

Putukateadlase sõnul oleks Viljandi haljastuid optimaalne niita paar korda aastas, kuivemates kohtades ehk seal, kus taimestik hõredam, ehk ka üle aasta.

«Esimene niitmine ei tohiks olla liiga vara, kindlasti mitte mais või juunis. Pigem võiks niita juuli lõpus või augusti alguses, selleks ajaks on enamik looduslikke taimi õitsemise lõpetanud, samuti vaibub siis putukaelu ning lindudel on pojad suured,» rääkis ta.

Suuri haljasalasid võiks Tederi sõnul niita eri aegadel, sest mitmekesine hooldamine tagab ka mitmekesise elus­tiku. Päris niitmata ka ei saa, sest siis hakkavad domineerima vähesed taimeliigid ja üldine liigirikkus kahaneb.

Eksperimendi pikkus

Tiit Teder ütles, et kui linnas niitmissageduse vähendamine jääb ühekordseks või mõneaastaseks eksperimendiks üksikutel haljasaladel, on mõju elurikkusele paratamatult tagasihoidlik.

«Pigem tasub algatada arutelu selle üle, millisena me oma linnaruumi väärtustame. Pidev niitmine on vaid üks variant, kuidas linna haljasalasid hooldada,» lausus ta. «Võrreldes kahesentimeetriseks pügatud muruga on harva niidetavad haljasalad palju elurikkamad: üksteise järel hakkavad õitsema üha uued ja uued taimed, õitel näeme erinevaid mesilasi, liblikaid ja muid putukaid, taimevartel ronib tigusid, kõrgemas rohus on saaki otsivaid linde ja konni.»

Teadlane nentis, et harva niidetav haljasala pakuks linlasele iga järgmise külastusega veidi teistsuguse kogemuse ning tal säiliks vahetu kontakt loodusega.

«Seevastu pidevalt niidetav muru on läbi aasta seesama liigivaene roheline väli. Looduse säilitamine meid ümbritsevas keskkonnas ei ole midagi ebaloomulikku – keegi ei igatse ju muru ümber Viljandi järve jalutades,» märkis ta.

Kui suur peaks üks haljas tu olema, et harv niitmine seal üldse liigirikkust suurendaks, sellele võib Tederi sõnul vastata kahel viisil.

«Kui linnas on vaid üksikuid haljasalasid, siis oleks vastus: mida suurem, seda parem. Mingit selget miinimumi ei ole,» rääkis ta. «Mõnele liigile piisab püsipopulatsiooniks mõnekümnest ruutmeetrist, karule ei suudaks me linnakeskkonnas püsipopulatsiooni loomiseks aga kunagi piisavalt ruumi tekitada. Alternatiiv on väikeste laikude võrgustik. Kui igas aias jäetaks intensiivsest niitmisest välja kas või kümmekond ruutmeetrit, oleks kogumõju linna elurikkusele võib-olla suuremgi kui ühel suurel haljasalal.»

Aveliina Helm, Tartu ülikooli ökoloog

Aveliina Helm
Aveliina Helm Foto: Sille Annuk

Iga linna igas naabruskonnas peab olema piisavalt rohelust ja elurikkust, nii on linn ka inimesele parem elukeskkond. Kuigi vajadus olukorra paranemise järele on suurem suuremates linnades, kus asfalti ja betooni on rohkem, tuleks ka väiksemates kohtades silm peal hoida, et tänavad liiga kiviseks ei kujuneks või et haljasalad vaid murust ei koosneks.

Linna haljasaladel on aktiivses kasutuses olevad piirkonnad mõistlik hoida madalamana, kuid ka siis on võimalik jätta siia-sinna laigukesi, kus erinevad looduslikud liigid saavad õitsema minna. Paljud haljasalade piirkonnad aga ei ole kuigi aktiivses kasutuses ja seal tasuks küll mõelda, kas ehk pinda saaks kasutada teiste liikide aitamiseks ning niita korra-kaks aastas. Nii nagu vanasti heinamaadel. Sellise toimetamisega on seotud väga suur osa Eesti elurikkusest. Ja miks mitte võtta ka linnaaedades taas vikat ja reha kasutusele. Oma vaikse sahinaga sobivad nad linnaruumi minu arvates palju paremini kui mürisevad muruniidukid.

Kui on soov taimede liigirikkust ja õiterohkust suurendada, tuleks esialgu niita isegi kaks-kolm korda aastas. Esimene kord siis, kui kõrrelised hakkavad pead looma, kuid muud liigid veel ei õitse, näiteks mai lõpus või juuni alguses. See aitab kõrgekasvuliste kõrreliste domineerimist vähendada. Teine kord tuleks niita siis, kui lilled on õitsemist lõpetamas või viljumas. Väga oluline on heina äraviimine: niidetud või hekseldatud hein takistab väiksema kasvuga liikide idanemist ja kasvu ning viib liigivaese ja lopsaka taimkatteni.

Soovitan kasutada ka Tartu ülikoolis loodud rakendust Rohemeeter (rohemeeter.ee), kust saab igaüks vaadata, kuidas elurikkusega just tema elukoha ümbruses lood on ning millised on võimalused linnaruumi ja muude maastike elurikkuse käekäigu parandamiseks.

Märksõnad
Tagasi üles