Sisukord
Paberleht
Postimees

Anzori Barkalaja: lugemus on oluline

4 min lugemist
Anzori Barkalaja FOTO: Elmo Riig

MU ARUTLUSKÄIK on kantud välitöisest osalusvaatlusest sotsiaalvõrgustike liigirikkusest kihavas padrikus, mis on raamatukogundusele ja raamatukogujatele samasugune reaalsus nagu valdkonna arengukavad või tööandjate arusaam vastavast avalikust teenusest, mida maksuraha või häälekapitali eest publikule müüakse.

Kaardiks, mille abil see väike orienteerumisjooks läbi viia ning mille alusel koostada asjakohane legend, on jätkuvalt arusaam kultuurist kui inimliigi elususkohastumisest. Elusus on siinkohal võimekus elada mõtestatud, sisukat elu, pärandades järgmistele põlvkondadele selleks rohkem välis- ja sisekeskkonna võimalusi, kui ise eelkäijatelt päriti. Seega ei piisa sellest, kui meie kultuur tagab üksikisendile vaid ellujäämise bioroboti või ülalpeetava vormis. Ammugi ei piisa sellest, kui lihtsalt rühkida oma vagu pidi, pilk põhjas kinni, keelitades ennast, et sellest peab piisama.

Tekib muidugi küsimus: kes on see meie, kui üldse tuleme selle peale, et kasutada sõnaühendit «meie kultuur». Antud juhul võib süüümepiinadeta piirduda meie riigi põhiseaduse preambuliga, mis ütleb, et meie riigi olemise mõte on tagada siin elavatele inimestele kõik inimõigused nii, et säilivad ja arenevad eesti keel ning kultuur. Siinjuures pakub keel ise meile toreda vaimuharjutuse, kuivõrd eesti kultuur on vihmavarjumõisteks kõigile nendele ajalooliselt siinsetele (pigem) väikerahvastele, kelle järeltulijatel on jätkunud iseolemise meelekindlust, nagu võrukatel, setodel, saarlastel või mulkidel ja kihnlastel.

RAHUTUKS TEGEVAD on need märgid sellepärast, et meid on vaid veidi üle miljoni. Tänapäevane, kiirendusega liikuv tehnoloogiline ning tööturu areng on muutmas üleliigseks aga inimhulki, keda mõõdetakse miljarditega. Meil on oht lihtsalt ära kaduda üleliigsete inimeste statistilise vea prakku ja põhimõtteliselt ei hooli sellest keegi peale meie endi. Eesti keele ja kultuuri päästab selles olukorras vaid juhuslik võimalus, et meile järgnevad põlvkonnad pääsevad võimalikult in corpore uue ühiskonnakorraldusega ümberpaigutuvas klassiühiskonnas pigem kõrgetele kohtadele. Ainult sel juhul pääseks meie keel, väärtusmuster ja iseloomulik olemisviis olematuks lahustumisest Suure Ümberpaigutuse segamisnõus. Killustunult pole selleks praktiliselt ühtki võimalust.

Teine rahutuks tegev asjaolu peitub juurduvas arusaamas, et meie pärimuslikul suhtumisel looduskeskkonda ja elusolenditesse pole mingit väärtust, kuivõrd seda ei saa raha-kohe-kätte-põhimõttel kasuks väärindada. Elusolendeid ja loodusnähtusi on kasumijahi harrastajate poolt järjekindlalt, tööstuslikus mahus meie-vihmavarju alt välja rüseletud. Lindude hoolimatu tapmine laialdaste pesitsusaegsete lageraiete kaudu ning ristipuude hävitamise puhtakspesemine jokk-skeemide abil räägivad iseenda eest. Räägivad seda, et küsimus oma olemise-tegemise mõttekusest pole enam suunatud sellele, et kas minu luule raamatuks saamine on väärt selle kase mahavõtmist, nagu küsis noor Leelo Tungal kogumikus «Raamat ja kask», vaid sisuliselt sellele, et mis kasu on teistest elusolenditest, kui ma neist pappi teha ei saa. Küsimuse varjus on tegelikult selgesti tunda ka arusaama inimestest kui pelgalt puulastest ja tohtlastest või SKP-veskit ringiajavatest pudulojustest.

Kolmas rahurikkuv suundumus kogub tuure tooruse normiks muutmise ajel. Sellesama meie-kultuuri vihmavarju all tasapisi kasvavas rüseluses. Toores sõnakasutus, toores tekst, toored mõtted. Nii küpsuse kui vägivallaga laetuse mõttes. Tooruse normiks muutmisega 21. sajandi oskuste juurde, mis on eelduseks kõrgematele positsioonidele uues tööjaotuses, paraku ei jõua. Ei teki niiviisi keerukate probleemide lahendamise võimet, kriitilist mõtlemist ega loovust. Norme loovad üldine omaksvõtt ning kõrgus, kuhu seavad autoriteedid madalaima ühisnimetaja lati. Norme mõjutab ka see, milliste tunnuste-omadustega isenditel üldse lastakse saada autoriteediks või eeskujuks. Tooruse pinnalt pole meie järglastel, jällegi, mitte mingit tulevikuväljavaadet.

MIDA SAAVAD raamatukoguinimesed teha, et meie praegusel kultuuril ikkagi oleks mingigi väljavaade ning sellega ühtlasi ajaline mõttekus? Sellistele küsimustele saavad toimivaid vastuseid leida ainult tegijad ise. Väljastpoolt tulnud ideid ja plaane ei täideta just suure innu ja vaimustusega. Vähemalt seni, kuni need pole omaks saanud. Mõned märksõnad on siiski oma loomult piisavalt kandvad, et neid lihtsalt ülekordavalt nimetada.

Lugemus. Lugemus on oluline. Seda on mitmel korral esile toonud kirjanikud ise, öeldes, et kõige paremini õpib sõnu seadma teisi kirjutajaid lugedes. Tõsi, kõik ei pea olema kirjanikud. Ühiskond ei elaks seda üle. Kuid oma professionaalse töö kõrval saab olla teadlik lugeja, kes tunneb ära toimiva teksti ning head mõtted, mis reedavad arenenud isiksust. Lugemus kasvatab isiksust, arendades meie peamist vaimuhariduse vahendit – närvikava. Kuidas teha nii, et l­ugemishimu ei kaoks pärast algklasside lõppu, nagu viimane uurimus Eesti laste kohta osutab? Milline ajend tõmbaks lugema täiskasvanuid?

Elaval kultuuril on alati pärimuslik osa, kus talletatakse seni väärtuslikuks osutunud tuuma, vahel ka tüvi-, baas- või juurtekstideks kutsutut. Enamasti leiavad need tekstid tee inimesteni haridussüsteemi kaudu. Kuid kui näiteks kirjanduse ainekavast jäetakse välja iganenud rahvajutud, siis kuidas saab kanduda edasi teadmine, mida tähendab karuteene või põhjata kübara täitmine või «Ise tegi»? Kui koolimaterjalist on välja jäetud imemuinasjutud, siis kuidas tuleb inimene ilma isikliku valuta selle peale, et soovide sõnastamisega tuleb olla ettevaatlik? Pärimuslikud tekstid, sellised, mis on ajahambale meieni vastu pidanud, peidavad endas silda olnu ja oleva vahel. Nad kannavad olukordadega seostumise ja empaatia äratamise võimet lihtsal põhjusel: me pole vähemalt viimase 10 000 aasta jooksul kuigivõrd muutunud ning põlvkond põlvkonna järel satub ninapidi kokku korduma kippuvate olukordadega. Kuidas teha nii, et see sõnade ja mõtete aherainest välja sõelutud vara ei läheks läbimõtlematu kultuurikatkestuse tõttu kaduma?

RAAMATUKOGUDE KONTEKSTIS on räägitud infoühiskonnaga kaasnevate tegevusvõimaluste liigirikkusest, mis tõstab raamatukogu laenutushoidla rollist aktiivse infokeskuse tasemele. On elule toodud vaimustavaid mõtteid, näiteks lugemiskoerad laste teraapias. Võib-olla on õhus midagi veel? Võib-olla on midagi peidus raamatukogu kõige algsemas varas – raamatukoguinimestes ja nende suhetes raamatutega? Võib-olla mõjub kogukonnas positiivselt, kui on olemas vähemalt üks inimene, kes teab ja tunneb žanriüleselt, seinast seina kõikvõimalikke maailmu ning oskab teadliku ja sooja suhtumisega soovitada näiteks teismelisele ulmeraamatuid?

Uskuda võib, et heade inimeste ja parima äratundmisega varustatud raamatukogudes nii juba ongi. Samas pole paha küsida endalt, kas järsku ikkagi on raamatukogude võrgustikus mõni koht, kus headel inimestel on parajasti parima äratundmise ikaldus? Võib-olla pole see teadusraamatukogu poolt vaadatuna rahvaraamatukogus, vaid hoopis kooliraamatukogus, see tähendab hoopis teise ministeeriumi haldusalas?

Kust jookseb meie piir, millest seespool olev ja toimuv läheb meile korda? Killustumise ohu maandamiseks iseendas ja omavahel pole sellele küsimusele vastamisest pääsu. Pole pääsu ka uute, asjakohasusele ärgitavate küsimuste väljamanamisest. Võib-olla on siin õige hetk mõne raamatukoguhoidja varasemalt rollilt tolmu ära­puhumiseks?

Esmatrükk ajakirja Raamatukogu 2020. aasta kolmandas numbris; lühendatud.

Seotud lood
07.07.2020 09.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto