Sisukord
Paberleht
Paberleht

Kätlin Kallas: noore õpetaja päevik

4 min lugemist
Kätlin Kallas FOTO: Siiri Padar

OLEN OLNUD tegevõpetaja kolm aastat ja nagu mulle meeldib mõelda, esimene ehmatus on möödas. Kolm aastat Ameerika mägesid. Nüüd julgen juba lahtikäsi sõita. Selleks et lahtikäsi sõita ja nendesamade kätega uusi seiklusi haarata, on vaja kogemust ja julgust, mis ei tule üleöö. Meenutamiseks loen oma päevikut ja mälestuste filmilint rullub lahti.

«Kas sa mõtled seda päriselt?» päris südamesõber, kes ei püüdnudki oma hämmingut kohvitassi taha varjata. Ja ega teisedki, kellele oma elukutsevalikust rääkisin, ennast tagasi hoidnud. «Kas sa tõesti tahad oma närve nii madala palga eest maha müüa?» – «Mõtle hoolega. Närvid ei ole taastuvenergia.» – «Nüüd on sulle kindlasti rikast meest vaja» –«Kas õpetajatele pakutakse sotsiaalkortereid ka?»

Õpetajatööga kaasas käivaid eelarvamusi oli nii palju, et endalgi hakkas kõhe. Või isegi häbi. Enamjaolt olid eelarvamused seotud õpetaja nigela maine ja madala palgaga. Kindluse tagasivõitmiseks tegin endale üsna ruttu selgeks, et õpetajaameti halb maine on suures seoses iga inimese isikliku koolikogemusega. Kui koolis polnud tore, siis ilmselgelt oli see alamakstud ja närvivapustuseni viidud õpetaja süü. Nüüd näen ja tunnen, et õpetajaameti maine ja palk paranevad iga aastaga. Häbi on asendunud uhkusega. Ma teen nii põnevat tööd! Üks päev pärast tunde jäi üks tüdruk klassi natuke kauemaks kohmitsema. Kui kõik teised olid läinud, imbus ta mu laua äärde ja küsis: «Mida päriselt õpetajaks olemine tähendab? Ma tahaks vist kah seda õppima minna.» Neljas klass! Vau!

Alles mõned päevad tagasi ostetud «Kaka ja kevad» on põhimõtteliselt räbaldunud. Näen, et seda on üritatud kokku teipida, aga lehed tahavad vägisi köidikuist lahti tulla. Kes tegi? Oli see lugeja ise? Või tema väikevend? «See on viimane kord, kui ma seda nõmedat raamatut loen. Siis ostan paberihundi ja lasen selle sealt tuima näoga läbi,» pobiseb õpilane konarliku lugemise vahele. See oli ilmselt lugeja ise …

Õpetajaks õppides räägiti küll, et puutume oma töös kokku õpilaste ja olukordadega, mis panevad meid proovile. Loengutes läbimängitud rollimängud olid kindlasti abiks, kuid kogu (kooli)elu ei jõudnud ilmselgelt läbi mängida. Ja ega peagi jõudma. Teisalt pole me selleks, mida elu toob, kunagi päris valmis. Usun, et õpetajal endal peaks olema loomuomast tarkust, kavalust ja tunnetust, et erinevate olukordadega hakkama saada.

Appi! Tunni lõpuni on 15 minutit ja kõik planeeritud tegevused on tehtud. Üks õpilane juba haigutab ja vaatab aknast välja. «Tunnis ei tohi igav olla, sest muidu on see mahavisatud aeg,» kajasid õppejõu õpetussõnad mu peas. Appi! Mida ma teen? Olgu, keskendu! Lisatöö! Jah, just! Homme teen lisatööde riiuli ka!

ÜLIKOOLIS SAADUD praktika on mulle väga suure väärtusega. Viie ülikooliaasta jooksul oli mul võimalus vaadelda ja teha tunde nii kaaslasega kui ka üksi. Seisin klassi ees, kus võis olla õpilasi vähem kui ühel käel sõrmi, teinekord oli neid jälle nii palju, et hiljem e-kooli täites ei mäletanud, kas õpilane oli kohal või puudus. Lõputu hulk minuti täpsusega ja detailideni väljatöötatud tunnikavasid. Antud ja andmata tunnid võeti analüüsifaasis juppideks lahti, meetod meetodi haaval.

Tagasiside oli tagatud nii õppejõult kui ka õpetajalt ja kursusekaaslastelt. Mitte midagi ei jäetud juhuse hooleks. Põhjalikkus saatis mind kõik need aastad ja see on see, mis andis kooli tööle asudes kindluse.

Suhtekorraldaja töö. See on nii paganama väsitav. Vahel ma ei jaksa seda pidevat selgitustööd ja kompromisside leidmist. Palun palgake mulle abi. Ja sekretär! Tundide planeerimine kestis ööni. Kes nüüd prindib, paljundab, lõikab, kleebib, lamineerib? Lapsevanemad ootavad Stuudiumisse infokirja ja ma ei ole jõudnud isegi helistada muuseumi, et me tuleme ülehomme. Ei, homme! Juba?

ALUSTAVA ÕPETAJANA olin pidevas tülis ajaga. Ajal oli alati rutt. Tean, et ma ei osanud seda planeerida, sest mul polnud aimugi, kui palju mingi asi aega võtab. Ma ei teadnud, et mõni telefonikõne lapsevanemaga võib kesta 27 minutit. Ma ei teadnud, et tihti võivad koosolekud kesta rohkem, kui planeeritud, ja ümarlauanõupidamine laiali valguda. Ma teadsin küll, et tundide planeerimine hammustab suure tüki ajast, kuid ei uskunud, et leian ennast nii tihti öösiti arvuti taga silmi kissitamas ja õppematerjale koostamas. Ma ei teadnud, et pühapäevad on tööpäevad. Nüüd tean mõnda lihtsat, kuid olulist tegevust, mis aitavad mul graafikus püsida. Ümarlaua eestvedajana teatan täpse aja, mille jooksul tuleb kokkulepeteni jõuda. Pärast tööpäeva lõppu ei vasta kõnedele, sõnumitele ja kirjadele (vajab harjutamist). Ja mis peamine: oskan ja julgen öelda ei.

TÄNA ON MÄRGILINE päev. «Kätlin, kuidas sul läheb?» See on vist esimene kord, kui seda minult küsiti. Olen õpetaja olnud pool aastat.

Seda küsis minult kauge sugulane, kellele ilmselt jäid silma mu väsimus ja loid olek. Pereliikmed ja sõbrad olid minu väljanägemisega kas harjunud või polnud ma neid viimased pool aastat näinudki. Tagantjärele mõeldes tundsingi puudust kellegi huvist, kuidas mul päriselt läheb. Oli vaja kuulajat, kes noogutaks kaasa ja saaks aru. Ütleks sekka paar mõtet stiilis «Oled nii tubli olnud», mitte «Küll sa hakkama saad». Jätta alustav õpetaja täiesti üksi kogu selle koormaga, mis esimestel aastatel on paratamatu, on koolis ilmselt üks suurimaid möödalaskmisi.

Kõige parem, mida kool saab teha, on kindlasti määrata mentor, kes viitsib ning kellel on oskusi, suutlikkust ja aega aidata alustavat õpetajat. Kõrgem tase on õpetajat teadlikult suunata koolitustele ning liituda ise alustavat õpetajat toetavate algatuste ja programmidega. Oluline on noort tegijat tähele panna. Naiivne on loota, et noor õpetaja on koolis kõike õppinud ja nüüd saab ta kõigega hakkama. Võib-olla saab ka. Pool aastat, aasta või aastat kaks. Ja siis lahkub.

Hommikul algas kõik otsast peale. Selline elustiil tõi mu kehale seitse lisakilo ja silmade alla kotid, mida ma polnud endal 29 eluaasta jooksul seni kordagi näinud. Milleks mulle see kõik? Vastus on lihtne: see töö on täis elu. Ma pean ennast lihtsalt õppima hoidma. Puhkus ja pingutus. Balance, ma ütlen.

MA SOOVIN, et alustav õpetaja saaks aru, et ei-ütlemine on okei. Samuti abi ja nõu küsimine. Tööaeg ja jaks ei ole kummist. Kui täna ei jõua, jõuab homme. Kui üldse ei jõua, on midagi valesti ja tuleks üle vaadata aja planeerimine. Nädalavahetused on laadimiseks. Laetud õpetaja näeb selgemini, millises põnevas maailmas ta töötab. Laetud õpetaja naudib õpetajaks olemist.

Õpetajaks olemine ei ole mitte häbiväärne ja tüütu tööots, vaid privileeg olla õpilaste sõber, suunanäitaja ja maailma vahendaja.

Seotud lood
02.07.2020 04.07.2020
Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto