Tagasiside oli tagatud nii õppejõult kui ka õpetajalt ja kursusekaaslastelt. Mitte midagi ei jäetud juhuse hooleks. Põhjalikkus saatis mind kõik need aastad ja see on see, mis andis kooli tööle asudes kindluse.
Suhtekorraldaja töö. See on nii paganama väsitav. Vahel ma ei jaksa seda pidevat selgitustööd ja kompromisside leidmist. Palun palgake mulle abi. Ja sekretär! Tundide planeerimine kestis ööni. Kes nüüd prindib, paljundab, lõikab, kleebib, lamineerib? Lapsevanemad ootavad Stuudiumisse infokirja ja ma ei ole jõudnud isegi helistada muuseumi, et me tuleme ülehomme. Ei, homme! Juba?
ALUSTAVA ÕPETAJANA olin pidevas tülis ajaga. Ajal oli alati rutt. Tean, et ma ei osanud seda planeerida, sest mul polnud aimugi, kui palju mingi asi aega võtab. Ma ei teadnud, et mõni telefonikõne lapsevanemaga võib kesta 27 minutit. Ma ei teadnud, et tihti võivad koosolekud kesta rohkem, kui planeeritud, ja ümarlauanõupidamine laiali valguda. Ma teadsin küll, et tundide planeerimine hammustab suure tüki ajast, kuid ei uskunud, et leian ennast nii tihti öösiti arvuti taga silmi kissitamas ja õppematerjale koostamas. Ma ei teadnud, et pühapäevad on tööpäevad. Nüüd tean mõnda lihtsat, kuid olulist tegevust, mis aitavad mul graafikus püsida. Ümarlaua eestvedajana teatan täpse aja, mille jooksul tuleb kokkulepeteni jõuda. Pärast tööpäeva lõppu ei vasta kõnedele, sõnumitele ja kirjadele (vajab harjutamist). Ja mis peamine: oskan ja julgen öelda ei.
TÄNA ON MÄRGILINE päev. «Kätlin, kuidas sul läheb?» See on vist esimene kord, kui seda minult küsiti. Olen õpetaja olnud pool aastat.
Seda küsis minult kauge sugulane, kellele ilmselt jäid silma mu väsimus ja loid olek. Pereliikmed ja sõbrad olid minu väljanägemisega kas harjunud või polnud ma neid viimased pool aastat näinudki. Tagantjärele mõeldes tundsingi puudust kellegi huvist, kuidas mul päriselt läheb. Oli vaja kuulajat, kes noogutaks kaasa ja saaks aru. Ütleks sekka paar mõtet stiilis «Oled nii tubli olnud», mitte «Küll sa hakkama saad». Jätta alustav õpetaja täiesti üksi kogu selle koormaga, mis esimestel aastatel on paratamatu, on koolis ilmselt üks suurimaid möödalaskmisi.
Kõige parem, mida kool saab teha, on kindlasti määrata mentor, kes viitsib ning kellel on oskusi, suutlikkust ja aega aidata alustavat õpetajat. Kõrgem tase on õpetajat teadlikult suunata koolitustele ning liituda ise alustavat õpetajat toetavate algatuste ja programmidega. Oluline on noort tegijat tähele panna. Naiivne on loota, et noor õpetaja on koolis kõike õppinud ja nüüd saab ta kõigega hakkama. Võib-olla saab ka. Pool aastat, aasta või aastat kaks. Ja siis lahkub.
Hommikul algas kõik otsast peale. Selline elustiil tõi mu kehale seitse lisakilo ja silmade alla kotid, mida ma polnud endal 29 eluaasta jooksul seni kordagi näinud. Milleks mulle see kõik? Vastus on lihtne: see töö on täis elu. Ma pean ennast lihtsalt õppima hoidma. Puhkus ja pingutus. Balance, ma ütlen.
MA SOOVIN, et alustav õpetaja saaks aru, et ei-ütlemine on okei. Samuti abi ja nõu küsimine. Tööaeg ja jaks ei ole kummist. Kui täna ei jõua, jõuab homme. Kui üldse ei jõua, on midagi valesti ja tuleks üle vaadata aja planeerimine. Nädalavahetused on laadimiseks. Laetud õpetaja näeb selgemini, millises põnevas maailmas ta töötab. Laetud õpetaja naudib õpetajaks olemist.
Õpetajaks olemine ei ole mitte häbiväärne ja tüütu tööots, vaid privileeg olla õpilaste sõber, suunanäitaja ja maailma vahendaja.