Nad kõik on olnud tublid tööinimesed, teinud pikki päevi ja ületanud norme, et peret toita ja riided selga osta.
Kui tervis oli läbi, näidati ust
13. jaanuar 2012, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Leidub firmasid, kus naised on pidanud tõstma mitmekümnekiloseid raskusi, töötama tundide kaupa ebamugavas sundasendis ja viibima talvel ruumis, mille temperatuur ei erine kuigi palju õue omast.
Talv läbi välistemperatuuris
Üks naine räägib, kuidas ta pidi öises vahetuses välja kutsuma kiirabi, sest seljavalu muutus talumatuks. «Tegid süsti ära ja ootasid, kas annab järele.»
Andis ja naine töötas vahetuse lõpuni.
Tekiõmblustsehhis hõljus tihtipeale nii paks tolm, et hingata ei saanud ja üksteist ei olnud näha. Ülemused heitsid korra ukse vahelt pilgu ja kadusid. Siis oli teada, et tükk aega keegi vaatama ei tule, sest selline õhk mattis hinge.
Talvel suure külmaga oli naiste käsutuses juukseföön. Kui õli nii ära külmus, et masinad enam ei töötanud, aitas sooja õhu pealelaskmine.
«Üks tellija tuli oma vaipa ääristama. Ütlesime, et selleks kulub alla poole tunni, oodaku sealsamas. Tema vastas, et nii külmas ruumis ta küll olla ei suuda. Aga meie olime seal päevade kaupa — tegime tekimaterjalist jalakatted, sest saabastest polnud kasu.»
Puidutsehhides töötavad naised hingavad sisse tolmu, tõstavad normist tunduvalt suuremaid raskusi ega vaata kella, kui eksporttoodangut ootav auto seisab väravas.
Kõik need näited ja veel paljud teisedki pärinevad Viljandi firmade selle sajandi töötingimustest.
Aasta-aastalt on olukord paranenud, nii nagu kolhoosideski mindi tasapisi kannu lüpsilt üle torusse lüpsile ning naised ei pidanud enam käsitsi heina niitma ja seda lehmadele ette tarima.
Lõputu kohtutee
Neljakümnendates eluaastates, kui suur osa tööaega peaks ees olema, selgub äkki, et seljavalu ei lase enam elada, käed surevad alatasa ära või on kangeks jäänud ja kummitab veel hulk tervisehädasid. Ravi mõjub ainult mõnda aega, aga vahel ei aita üldse. Ja ülemus küsib kunagiselt eesrindlaselt: «Mis sul viga on, et sa enam tööd teha ei viitsi?»
Kakskümmend aastat viitsis ja äkki enam ei viitsi!
Pensionini on veel hulk aastaid. Töövõimetuspension on nii väike, et sellega ära ei ela, ravikulude katmisest rääkimata.
Kui diagnoositakse kutsehaigus, on olukord veidi parem: töövõime kaotusest lähtudes määratakse palgast mingi protsent, sissetulekut arvestatakse ka vanaduspensioni määrates ja ravigi on ette nähtud.
Siin on paraku üks «aga»: kutsehaiguse korral peab hüvitist maksma tööandja, kes on pahatihti nõus kandma suuri õigusabikulusid ja kulutama aastaid kohtuuksi, et ei peaks maksma sentigi inimese heaks.
Kust võtab advokaadiraha 120 eurot kuus töövõimetuspensioni saav haige inimene, kel ei pruugi pealegi olla kooliharidust, mis aitab tänapäeva elu kavalatest ja keerukatest labürintidest läbi minna?
Täiesti tavaline on, et kohut tuleb oodata aasta, kaks või veel kauem. Elada teadmisega, et sa ei saa lubada endale korralikku ravi ja võib-olla ei ole sinust enam kunagi tööle minejat, ning meenutada, kuidas sind pärast mitmekümneaastast kiitmist värava taha visati, ei ole kerge. Üks naine tunnistab, et oli aeg, mil enesetapumõtted temast just kauge kaarega mööda ei käinud.
Kutsehaigete liit on koht, kus võib saatusekaaslastega kohtuda ja muresid jagada, sageli ka nõu saada. Seadusi ei tee aga liit.
Viljandi kutsehaiged meenutavad hea sõnaga aega, mil tööinspektsioonis oli Olev Rahnu, kes hätta sattunuid aitas. Mainitakse ka paari firmat, nagu Akent ja Ust ning Sovekit, kus pikka aega töötanud inimene ei pea minema kohtu kaudu kutsehaiguse hüvitist nõudma, vaid seda makstakse talle inimväärikust alandamata.
ÜKS KÜSIMUS
Sotsiaalminister Hanno Pevkur, kui kaugel on tööõnnetuse ja kutsehaiguse kindlustuse seadus?
Töö käib. Proovin minna lähikuudel valitsusse planeeritava tutvustamiseks, aga eks oma pitseri jätavad kogu sellele protsessile tööandjate suhted vabariigi valitsusega. Seadust tuleb kindlasti arutada ka tööandjatega. Loodame parimat.
ARVAMUS
HELLE LASN,
töötervishoiu arst
Inimesed kardavad kõige rohkem töötuks jääda ja eriala kaotada ega hakka naljalt kutsehaiguse diagnoosi taotlema. Kutsehaiguste kliinikusse on nad nõus minema alles siis, kui ähvardab koondamine või nad on juba koondatud. Ikka paluvad: ravime, võib-olla läheb üle. Olen tungivalt veennud mõnda patsienti uuringutele minema, sest muidu võib teda ähvardada invaliidsus. See on raske ennekõike noortele.
Kutsehaiguse diagnoosimine nõuab põhjalikke uuringuid ja komisjoni otsust, töötervishoiu arst üksi seda teha ei saa. Arutasime ka Tartus sellise komisjoni moodustamist, aga loobusime, sest siis tõotab tulevik kohtust kohtusse käimist ja põhitööks ei jäägi enam aega.
Inimese tervise ja töövõime säilitamiseks anname tööandjale soovitusi. Sageli soovitame teha massaaži lihasgruppidele, mille funktsioon on häirunud.
Sageli on ka tööandja probleemi ees, sest peab peale raviprotseduuride hinna tasuma suurt erisoodustusmaksu. Nii jääbki inimene ise oma tervist parandama ja see annab löögi tema rahakotile. Haiguslehte ei taheta võtta, sest siis tühjeneb rahakott veelgi, selle asemel püütakse töötada ja end samal ajal ravida, aga tulemus kannatab.
Et organism ravi toimel taastuks, peab aja maha võtma ja andma talle puhkust. Paraku tehakse seda üksnes äärmisel juhul.
Riik peaks oma töötajaid seadustega veidigi rohkem toetama.
Tööõnnetuste ja kutsehaiguse seadus on seisnud juba ligi kümme aastat ja ootab riigikogus taas lugemist. Millegipärast ei jõuta kuidagi edasi. Lätis on see vastu võetud.